Mõni inimene võib õigeusu kristlasi hukka mõista ikoonide austamisel, viidates ühele kümnest käsust ebajumala loomise kohta. Tegelikult ei austa pühade piltide austamine seda käsku, mida kirik kuulutab ikoonide austamise dogmas.
Kristlikus õigeusu traditsioonis on pühapildid (ikoonid) tingitud aupaklikust kohtlemisest ja austusest. Jumala esindatuse küsimus tõstatati antiikajal ja 7.-9. Sajandil algas Bütsantsis isegi püha ikoone kummardajate tagakiusamine. Seal toimus ikonoklasmi ketserlus, teatades, et püha pilte ei saa kummardada.
Kristlik kirik andis sellele siiski oma vastuse. Tõepoolest, täielik teenimine ja aupaklik austamine sobib ainult Jumalale. Ikoone tuleks kohelda lugupidamise ja aupaklikkusega niivõrd, kuivõrd need on vaimse maailma "aken". Ikoonidel on täiesti võimalik kujutada Jumalat, kuna Kristus oli maa peal nähtav, Püha Vaim ilmutas ennast tuvi kujul ja Isa kirjeldatakse Vanas Testamendis vana mehena. Nii selgub, et ikoonide austamine õigeusu poolt ei tõuse puule ja värvidele, mitte tahvlile ja seinamaale, vaid isiksusele endale, mida on kujutatud ikoonil. Õigeusu teoloogias on väide, et ikooni au pärineb ürgsest ajast. Ja just seda, kui austame seda inimest, suudame auväärselt käsitleda seda ikooni ennast, millel konkreetset isikut kujutatakse.
Lisaks on pühad ikoonid tõhusad abistajad inimesele palves. Tundub, et pühad pildid avavad salapärase taevase maailma loori ja aitavad inimesel sellest vaimselt tõusta. Kui palve esitab nägu, on palvetada palju lihtsam. See on võimeline mõtteid koguma.
Samuti on vaja mõista, et võimalikku graatsilist abi, mis tuleneb mingist imepärasest kuvandist, ei pakuta subjektilt, vaid sellel kujutatud Isiksusest. Näiteks saab Jumalaema ise oma teatud ikoonide kaudu inimest aidata.
Seega selgub, et ikoonide austamine vastavalt õigeusu usu õpetustele on üsna õigustatud ja seletatav ning seetõttu peaks suhtumine pühamuusse olema sobiv.
