Põhiseadus on iga riigi põhiseadus. See reguleerib oma poliitilist ülesehitust, erinevate valitsusharude volitusi, nende järgimise ajakava ja korda. Samuti määratleb põhiseadus selgelt riigi kodanike õigused, vabadused ja kohustused, osutab, kuidas ja mis tingimustel saab põhiseadusesse muudatusi teha.
Näib, et iga mõistlik ja võimekas inimene peaks seda põhiseadust tundma, kui mitte südamega (see pole peaaegu isegi kvalifitseeritud juristi jaoks võimalik), siis vähemalt üldiselt. Praktikas on paraku kõik teisiti. Liiga paljud inimesed ei pea põhiseaduse sisu uurimist vajalikuks. Selle põhjused on väga erinevad: banaalsest laiskusest uskmatuseni, et põhiseaduse tundmine võib vähemalt mingil moel aidata. Sageli kuuletakse: nad ütlevad, et me oleme väikesed inimesed, mis vahet see teab või ei tea, meist ei sõltu midagi! Kuid see on põhimõtteliselt vale ja isegi kahjulik positsioon. Igaüks peaks teadma oma põhiseadust. Väga sageli tuleb suhelda kõigil tasanditel hoolimatute ametnikega, kes üritavad ühel või teisel ettekäändel kodanikult tema õigustatud taotlusest keelduda. Praktika näitab, et kui hakkate nendega rääkima seaduse keeles, viidates selgelt teatud artiklitele, siis nende käitumine muutub kohe. Või oletame, et sageli on vaja suhelda nende õiguskaitseametnikega, kelle eest neid asutusi tuleb kaitsta. Näiteks on paljud Moskva politseinikud (nüüd politseinikud) harjunud koguma "austust" nendelt Venemaa kodanikelt, kellel pole Moskva registreerimist, hirmutades neid, pidades neid väidetava rikkumise eest vastutavaks. Praktika näitab, et otsustav keeldumine põhiseaduse artiklile, mis tagab liikumisvabaduse Vene Föderatsiooni territooriumil, heidutas kohe nende soovi "tasuta" raha järele. Nad eelistasid mitte suhelda seadusi tundva inimesega. Lõpuks peab iga inimene lihtsalt teadma oma õigusi ja kohustusi! Vähemalt selleks, et aru saada, mida tal on õigus küsida (või nõuda) ja mida riik juba volitatud asutuste isikuna saab temalt nõuda. Ja kui kodanik leiab, et konkreetne seadus või normatiivne akt on põhiseadusega vastuolus ja rikub tema õigusi ja vabadusi, võib ta pöörduda konstitutsioonikohtusse sellise seaduse või normatiivakti kehtetuks tunnistamise nõudega, eeldusel et seda parandatakse või tühistatakse. Ja selliseid pretsedente on olnud ja rohkem kui üks kord.
