Näitleja, laulja ja lavastaja Nikolai Slichenko pole mitte ainult andekas inimene, vaid ka tõhus mänedžer. Aastaid on ta juhtinud Gypsy Theatre Romeni. Nii Euroopas kui ka Ameerikas pole sellist kultuuriasutust. Oma töö ja loominguliste saavutuste eest omistati Nikolai Aleksejevitš Slichenko Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitlile.
Kolhoosist teatrini
Helge ja meeldejääva artisti ilmumine lavale juhtub vahel täiesti ootamatult. Just sel viisil tutvustas Nikolai Slichenko end tänulikule avalikkusele. Vähesed inimesed teavad, et elus pidi näitleja taluma raskeid ja isegi traagilisi perioode. Suures mustlasperes sündis Nikolai viiendat aastat järjest. Kui poiss sai 7-aastaseks, algas sõda. Asjaolud arenesid nii, et natside silme all tulistasid ta isa. See sündmus on igavesti lapse mällu graveeritud.
Sõjajärgsetel aastatel pidid sissetungijatest vabastatud aladel inimesed kõvasti ja kõvasti tööd tegema. Hävitatud majanduse taastamisel osalesid nii vanad kui ka väikesed. Kolya ei mänginud ülesandeid maha. Kolhoos pidi hobuseid künda ja külvama ning hobuseid hooldama. Maainimesed mäletasid kaua, kuidas teismeline toetas neid rõõmsate laulude ja naljadega töös. Ta oskas palju mustlase ja vene laule. Tal oli kitarr ja ta tantsis. Noori talente oli raske mitte märgata. Voroneži lähedal asuva küla vanemad inimesed soovitasid tal pealinna "minna".
Muidugi kandis inimkuulsus neisse kohtadesse kuulujutte mustlasteatri "Romen" kohta. Nikolai kahtles mõnda aega - te ei saa ilma formatsioonita truppi. Kuid 16-aastase inimese jaoks pole ületamatuid takistusi. Slichenko tuli Moskvasse ja ta võeti teatri abiteenistujateks. Sellest hetkest algab tema loominguline karjäär. Jah, ma pidin rahvamassis põhjalikult töötama, episoodilisi rolle mängima. Andekas noormees kohtles kõiki ülesandeid soovi ja hea tujuga.
