Kristlikus liturgilises praktikas on palju erinevaid kiriklikke jumalateenistusi. Nad on inimesega kaasas sünnist surmani. Viimasel teekonnal saadavad kristlased oma sugulasi matustele. Selles riituses peetakse lubavaks palveks peamist.
Iga kristlaseks pidava inimese usuline kohustus on väärt kulutada oma lähedaste või sugulaste viimasele teekonnale. Kirik palvetab surnu pattude andeksandmise eest, seda mitte ainult matuseteenistuste ja reekviemide ajal. Kui inimene läheb igavikku, viiakse läbi õigeusu matmise ja matmise riitus.
Matuseteenistuse lõppedes jutustab preester konkreetse palve, mida kristlikus praktikas nimetatakse "lubavaks". Selle palve tekst on kirjutatud lehele, mis on osa mis tahes kristlikust matusekomplektist. Lehe peal on nn vispel, mis lõigatakse ära. Ülejäänud on lubav palve. Kui preester on selle matuseteenistuse lõpus ette lugenud, asetatakse palve surnu paremasse kätte.
Lubava palve tekst sisaldab preestri nimel tehtud avaldusi ja muid palveid surnu pattude andeksandmise kohta. Tehakse lootus, et Jumal lubab maise teekonna lõpetanud inimese patud (vabastab, andestab).
Lisaks taotleb palve vabastamist mitmesugustest needustest, mis maise elu jooksul võiksid inimese suhtes aset leida. Preester palub vabastamist kiriku ekskommunikatsioonist, piiskopilt lootusega, et Jumal võtab need vastu surnu paradiisis.
Nii selgub, et lubav palve on matuserituaalide oluline komponent. Pole juhus, et mõned vaimulikud nimetavad seda palvet surnud inimese jaoks peamiseks.
