Kui inimene usub, usaldab ta Issandat. Usk on see, mis päästab, avab meid Jumala päästmiseks. Piibel ütleb: "Ilma usuta on võimatu Jumalale meeldida." Peaasi, et inimesel oleks usku, meeleparandust ja soovi oma elu muuta.
Usk on vajalik kvaliteet
Inimene, kes proovib elada õigeusu usu järgi, ei saa korraga muutuda. Ta ei tapa, ei varasta, ei hooli, kuid tal võib olla kalduvus hukka mõista, ärrituvus, jõudeoleku jms. Ja kogu see räpasus hiilib pidevalt välja ja aeg-ajalt on vaja seda tunnistada. Sellest võib tekkida meeleheide ja jumalariigi lootus kaob.
Kuid Issand kinnitab meile, et meil on alati lootust. Kristus ütles: "Ma ei tulnud õigete juurde, vaid kutsusin patuseid meeleparandusele." Usk ja meeleparandus paljastavad Jumala riigi isegi "kogenud" patustele, kes pidevalt "kukuvad", kuid samal ajal tõusevad püsti ja proovivad edasi liikuda.
Usklike ja mitte ainult kristliku usu elus on imesid, millele antakse teenimatult palju aega. Nende kohalolek ei tähenda Jumala kohalolu. See võib olla nii inimese nutikas petmine (näiteks hüpnoos) kui ka deemonite nipid, mis üritavad inimest tegelikust teest kõrvale juhtida. Tõeline ime on inimese vaimne muundamine, s.t. tema lähenemine Jumalale. Ja kõigepealt tasub sellele tähelepanu pöörata.
Meeleheide võib rikkuda
Kui inimene ei näe endas muutusi, ärge heitke meelt. Piisab teistele vaatamisest ja nende õnnestumistest inspireerimisel. Peate olema kannatlik ja jätkama oma reisi, usaldades Jumala armu.
Issand on kõikvõimas ja armastab oma olendeid (inimesi) sellise armastusega, mida me isegi ei suuda ette kujutada. Kui küsime Kõigevägevama käest, mis meile vajalik on, on kahtlusi, kas see taotlus rahuldatakse, ja mõni meeleheide või isegi kaotab usu. Sel juhul on vaja meeles pidada (eriti neid, kes on vaimse tee alguses), et Jumal annab ainult seda, mis on hingele kasulik. Oluline on seda mõista, leppida kokku ja elada edasi.
Kui meie visadus ja uhkus võetakse omaks ja jätkab Jumala palvust, siis ta suudab Jumala palvet täita, saab ta palve täita, pärast mida selgub, miks sellele varem vastust ei antud. Tavaliselt on tagajärjed taunitavad ja isegi siis omandatakse vajalik alandlikkus ja usaldus Jumala vastu.
Me ei saa mingil juhul kahelda selle üle, mida me palume, kui tegemist on vaimsete asjadega: armastus, alandlikkus, meeleparandus jne. Kõik see päästab meie hinge. Isegi kehalisi vaevusi ei anta mitte ainult niisama, vaid vajalike vaimsete omaduste saamiseks. Seetõttu on ilmikutel raske aru saada, miks nad kannatavad nende või muude haavandite all, arstid ei saa neid ravida ega saa Jumalalt abi. Sama kehtib ka lastetuse kohta. See kannab palju vähem kurjust kui lapsed, keda me ei pruugi teada, kuidas kasvatada.
