Urmas Ilmarovitš Ott - eesti ajakirjanik, telesaatejuht, Nõukogude ja Eesti televisiooni staar. Tema projektid on pälvinud tunnustust mitte ainult meie riigis, vaid ka välismaal. Teda autasustati ajakirjanduse ja rahvuskultuuri arendamise kõrgeimate Eesti teleauhindadega ning telesaadete tutvustamise programmi eest NSVL Ajakirjanike Liidu preemia.
Staaride elu käsitlevad Ott-saated olid perestroika perioodil väga populaarsed ja neid näidati Nõukogude ja Eesti televisioonis. Vabas õhkkonnas ja võrdsetel tingimustel vestles ta kuulsate poplauljate, kirjanike ja loomingulise intelligentsiga. Tema üleviimisstiili nimetati provokatiivseks ja paljud kuulsad inimesed keeldusid eetrisse tulemast. Ta suutis kedagi ebamugavasse olukorda panna ja vestluse keerata, nii et staaride elulugudes viidatud faktid hakkasid nende vastu pöörduma. Ta teadis paljude oma vestluskaaslaste saladusi ja tema elu jäi kellelegi tundmatuks.
Urmas Ott elulugu
Urmas sündis 1955. aastal, 23. aprillil Eestis Otepää alevikus, kus elas kogu tema pere. Tema ema tegeles tema kasvatamisega. Isa suri, kui poiss oli alles väga noor. Ema süles jäid ta ja ta noorem õde.
Poiss ei erinenud eakaaslastest. Ta läks varakult lasteaeda, siis kooli. Pärast pioneeridega liitumist hakkas ta aktiivselt osalema kõigis kooli tegevustes.
Urmas tahtis alati olla juht ja kõiges esimene. Madalamates klassides paistis ta silma sooviga koguda võimalikult palju vanapaberit, vanametalli, saada spordivõistlustel ja pioneerinäitustel esikoht. Kõigi tema sõprade ja õpetajate üllatus oli see, et Beatlesi poolt viidud keskkoolis kasvas poiss pikad juuksed, üritas kitarri mängida, hakkas tundide vahele jätma ja lõpuks unustas oma õpingud täielikult.
Urmas sai tunnistuse suurte raskustega, kuid pärast kooli lõpetamist suutis ta siiski astuda Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli, kus sai kõrghariduse. Lisaks läks Urmas õppima teleajakirjanike kursustele, kus tema õpetaja ütles noormehele korduvalt, et kui ta oma tulevase ameti suhtes tõsisemalt mõtleb, võib ta teha hea ajakirjaniku.
Vahetult pärast ülikooli ja kursuste lõpetamist astub Urmas armeesse, kus temast saab ansambli solist ja seejärel kontsertide peremees. Nende loominguga algas tema loominguline elulugu.
Karjäär ja loovus
Pärast teenistust jõuab Urmas televisiooni, kus temast saab uudistesaate teadustaja. Tema karjäär liigub kiiresti üles. Mõne aja pärast hakkab ta eetrisse mitmekesisuse ABC ja samal ajal töötades uue telesaate formaadi kallal, loob Televisiooni tutvumisprogrammi, mille järel saab Urmasest üks ihaldatumaid telesaateid ja ajakirjanikke Eestis. Ehkki ta ise ütles, et tema eluloolist sarnast pole olemas, on ta tavaline tagasihoidlik saatejuht ja kõik muu oli vaid kellegi poolt leiutatud müüt ja lugu.
Mõne aja pärast kutsuti Urmas oma saatega Moskvasse Kesktelevisiooni. Juhtkond oli kindel, et võluva naeratuse ja terava keelega intelligentse, haritud, asjaliku noormehe kuvand aktsepteerib kindlasti publikut ja peagi saab temast populaarne telesaatejuht mitte ainult kodumaal, vaid ka NSV Liidus. Nii algas Urmase töö Kesktelevisioonis.
Programmi filmimine toimus Eestis ja kõiki selle väljaandeid ei lubatud näidata NSV Liidus, kus sel ajal kehtis range tsensuur.
Urmas kutsus ühte oma saatesse populaarse näitlejanna Ljudmila Gurchenko. Intervjuu staariga osutus väga ootamatuks ja sisaldas palju teavet, mille kohta oli võimalik lugeda vaid kollases ajakirjanduses. Nad hakkasid rääkima telesaatest kui inimesest, kes suutis skandaalide ja intriigide põhjal teha ainulaadse telesaate formaadi, mida varem ekraanidel polnud olnud. Ta lubas endalt küsida kuulsalt näitlejannalt salajaste austajate, tema romaanide kuulsate muusikutega ning isegi abikaasa Joseph Kobzoni osaluse ja maffiastruktuuride kohta.
Mõni kuu hiljem tõusis telesaatejuhi ja tema skandaalse programmi populaarsus nii kõrgeks, et vaatajad ja kolleegid ei jätnud puudust ühestki teemast. Urmas lõi ekraanile saatejuhi uue pildi, mille eesmärk oli tutvustada vaatajale läänelikku saatejuhtimisstiili ja euroopalikku stiili. Ta kirjutas pidevalt uusi stsenaariume, tuli välja uusi küsimusi ja koostas oma hinnangu kuulsustele, keda ta tahtis näha oma vestluspartneritena teleprojektis.
Järk-järgult hakkas Ott kutsuma ainult neid, kellele ta tundis kaastunnet, uskudes, et ainult nii suudab ta saatel end vabalt ja lõdvalt tunda ning küsimusi esitada. Tema üleviimisel said osa vaid kõige edukamad ja kuulsamad inimesed. Võib-olla võimaldas see kriteerium Urmasel koguda kuulsust ja avalikkuse armastust, juhtida pikka aega tähelepanu oma loomingule.
Programmi provokatiivne formaat ja mõnele kuulsusetegelasele "ebamugavad" küsimused peletasid paljud tema projektis osalemisest eemale. Öeldakse, et mõned juhtivad poliitikud ja eliidi esindajad pelgasid teda lihtsalt. Kuid need, kes osalesid tema saadetes, tuletasid meelde soojuse ja tänuga koos töötamist.
Urmasid armastasid sõbrad ja kolleegid, ta oli ettevõtte keskpunkt ja võis vestluste pidamise, pingevabaduse ja mõningase ebakindluse tõttu võluda kedagi, kes oli temas olnud juba noorpõlvest peale. Paljud uskusid, et Ottil on palju sõpru, kuid tegelikult oli ta väga üksildane ja pühendas kogu oma elu televiisorile, millest sai tema ainus sõber, täielikult tema pere.
Populaarne saade ilmus televisioonis aastaid, kuid 1993. aastal see suleti ja Urmas lahkus Eestisse, kus jätkas oma loomingulist tegevust. Ta andis välja saatesarja, milles kohtus ja vestles Eesti kunstnike ja kunstnikega. Kuid nad sulgesid selle peagi.
Urmas kannatas palju sündmusi ja 1998. aastal tabas teda südameatakk. Aasta hiljem ründasid tundmatud isikud Ottit ja tekitasid talle arvukalt torkehaavu. Kas see oli tellimus või õnnetus, ei tea veel keegi.
Pärast tervise taastamist tuleb Urmas taas Venemaa pealinna ja saab saate “Urmas Ott koos
“See põhines ka kohtumistel kuulsate inimestega, kuid laskmine toimus populaarses suurlinna restoranis“ Praha ”. Urmas uskus, et tänu pingevabale õhkkonnale ja mõnele klaasile veini muutub inimene jutukamaks ja vastab isegi“ ebamugavatele ”küsimustele.
Ott uue projekti kestis vähem kui aasta. Põhjused polnud teada, kuid Urmas ise pakkus, et kellelegi telekanali juhtkonnast see ei meeldinud ning tema küsimused vestluspartneritele ja nende vastused olid liiga avameelsed.
Järgneva aasta jooksul juhtis Urmas veel mitmeid teleprojekte, kuid need polnud enam nii edukad kui Televisiooni kohting.
Telereporteri isiklik elu
Kuulsale ajakirjanikule ei meeldinud endast rääkida. Ta üritas ajakirjandusele mitte ühtegi intervjuud anda, uskudes, et ajakirjanike saadud teave tema ja ta elu kohta on selle tagajärjel täielikult moonutatud ning töö, mida ta huvitas, oli huvitav ainult tema enda jaoks. Põhjus võib olla ka see, et Urmas ei osanud vene keelt hästi ja rääkis aktsendiga, seetõttu polnud tema intervjuud alati kõrva poolt hästi tajutavad ja mõnede fraaside tähendust võisid intervjueerijad valesti tõlgendada.
Ott eelistas üksindust ja püüdis mitte kellelegi oma meeleseisundist rääkida. Tema elu ainus armastus on televisioon.
Urmasel ei olnud kunagi peret ega lapsi. Ta ütles, et ei ole valmis lapse kasvatamisega tegelema ja tõsiseid suhteid looma ning on oma elu üle õnnelik ja täiesti rahul.
