Kirikukalendris on erilised päevad, mil mälestatakse surnuid. Neid kuupäevi kristlikus traditsioonis nimetatakse universaalseteks vanemate laupäevadeks. 30. mail tähistab kirik Kolmainu vanemate laupäeval kõiki surnuid õigeusklikke.
Kirik kuulutab inimesele, et meie surnud lähedaste mälestus pole üksnes iga kristlase religioosne kohustus ja kohustus. Esiteks peaks see olema inimese hinge moraalne vajadus, see on armastuse manifest nende inimeste vastu, kes on oma maise teekonna lõpetanud.
Kirik määrab kindlaks surnute mälestamise põhikomponendid, mis seisnevad surnute eest palvetamises, armuandmises, teiste abistamises surnu lähedaste mälestuseks. Me ei tohi unustada kohustust säilitada surnute matmine nõuetekohases puhtuses. Sellepärast on surnuaedade külastamise traditsioon vanemate päevadel oluline komponent surnud sugulaste mälestuses.
Uskuv kristlane peab eristama ebausust tõelist õigeusu traditsiooni. Meie ellu tunginud õelad kombed hõlmavad mälestamist surnu kalmistutel alkoholiga ning klaaside viina ja sigarettide jätmist haudadele. Usklik peab mõistma, et meie naabrite matmise koht on püha, seetõttu peate kalmistul käituma jumalakartlikult.
Kirikutraditsioonis pole mõistet surnu mälestamisest alkoholiga, sest mõiste "mäletamine" viitab ise surnute palvemälu vajadusele. Praktika jätta surnu haudadele toitu ei ole mõtet, sest surnu ei vaja enam materiaalset toitu. On halade peale viina valamine kohutav. Kõik need kombed sisenesid inimeste ellu nõukogude perioodil, asendamaks õigeusu mälestuse peamist tähendust - lahkunute palvemälu.
Usklik peab teadma, et sellistel ebapühadel traditsioonidel polnud revolutsioonieelses Venemaal kohta, seetõttu on vale öelda, et "see on alati selline olnud". Sellega seoses ei ole vaja jätkata selliste tavade järgimist.
