Üldiselt ollakse nõus, et andekad ja energilised inimesed hukkuvad esiteks. See on osaliselt tõsi. Ehkki surelike lahingu võtnud sõdurid ja meremehed jäävad sageli nimetuks ja nagu laulus öeldakse, saavad neist lihtsalt maa ja rohi. Samal ajal jäävad järeltulevate mälestustesse erksad ja sihikindlad isiksused. Caesar Lvovitš Kunikovit, kelle pilt valati pronksist ja nikerdatud graniidist, mäletati õhus oleva üksuse ülemana.
Meri - täis selga
Caesar Kunikov ei pidanud kodusõjas osalema. Aastaid pole välja tulnud. Samal ajal võib seda õigustatult omistada entusiastide galaktikale, kelle jaoks pole mingeid tõkkeid ei merel ega maal. Tema elulugu mõjutasid uued sotsiaalsed protsessid. Riik on pidevalt arenenud, suurendades oma kultuurilist ja tööstuslikku potentsiaali. Caesarist sai aktiivne komsomoli liige ja ta sai hariduse juba kahes kõrgkoolis. Ta sai diplomid Moskva Tööstusakadeemiast ja Inseneri Instituudist.
Noore inseneri karjäär oli edukas. Töö ja loovus täitsid ta elu täielikult. Pean ütlema, et mitu aastat varem unistas Kunikov mereväeohvitseriks saamisest. Ja astus isegi Leningradi kõrgemasse merekooli. Kuid tervislikel põhjustel, nagu öeldakse, kirjutati see "kaldal maha". Merekapteni karjääri ei toimunud, kuid merearmastus ei hääbunud. Kuid elu läks edasi ja meeleheidet tundmine või klaasi põhja vaatamine tema tegelasel lihtsalt polnud.
Nõukogude õppeasutustes õpetati tehnilisi erialasid korralikult. Lavastusele tulles osutus Caesar võimalikult lühikese aja jooksul pädevaks spetsialistiks ja osavaks korraldajaks. Piisab, kui öelda, et pärast lühikest aega määrati ta inseneritehnoloogia keskse teadusinstituudi direktoriks. Paralleelselt sellega toimetab Kunikov üleliidulist ajalehte "Engineering". Austus ja armastus määratud töö vastu tähistas sünnimaa toimetajat medaliga "Töö eristamise eest".
