Kirjanduskriitika olulisust igal ajastul on raske ülehinnata. Need spetsialistid mitte ainult ei tee konkreetse töö kohta oma otsust, vaid kujundavad ka avaliku arvamuse ja loovad kultuurisuundumuste tooni.
Kuidas ilmusid kirjanduskriitikud?
Kirjanduskriitika tekkis samaaegselt kirjanduse endaga, kuna kunstiteose loomise protsessid ja selle professionaalne hindamine on tihedalt seotud. Kirjanduskriitikud kuulusid sajandeid kultuurieliiti, sest neil pidi olema erakordne haridus, tõsine analüüsioskus ja muljetavaldav kogemus.
Vaatamata asjaolule, et kirjanduskriitika ilmus antiikajal, kujunes see iseseisva kutsealana alles 15. – 16. Sajandil. Siis peeti kriitikut erapooletuks “kohtunikuks”, kes pidi arvestama teose kirjanduslikku väärtust, selle vastavust žanrikanoonidele ning autori verbaalset ja dramaatilist meisterlikkust. Kirjanduskriitika hakkas siiski jõudma uuele tasemele, kuna kirjanduskriitika ise arenes kiiresti ja oli tihedalt põimunud teiste humanitaartsükli teadustega.
18. – 19. Sajandil olid kirjanduskriitikud liialdamata „saatuse vahekohtunikud”, kuna kirjaniku karjäär sõltus sageli nende arvamusest. Kui tänapäeval kujundatakse avalik arvamus pisut erineval viisil, siis neil päevil oli kultuurikeskkonda ülitähtis kriitika.
Kirjanduskriitiku ülesanded
Kirjanduskriitikuks oli võimalik saada ainult kirjandust võimalikult sügavalt mõistdes. Tänapäeval saab kunstiteose arvustuse kirjutada ajakirjanik ja isegi filoloogiast kaugel asuv autor. Kirjanduskriitika tipptunnil võis seda funktsiooni täita aga ainult kirjandusteadlane, kes oli filosoofia, politoloogia, sotsioloogia ja ajalooga vähem kursis. Kriitiku minimaalsed ülesanded olid järgmised:
- Kunstiteose tõlgendamine ja kirjanduslik analüüs;
- Autori hinnang sotsiaalsest, poliitilisest ja ajaloolisest vaatenurgast;
- Raamatu sügava tähenduse paljastamine, selle koha määramine maailmakirjanduses teiste teostega võrdlemise kaudu.
Professionaalne kriitik mõjutab ühiskonda alati oma uskumuste edastamise kaudu. Seetõttu on sageli professionaalsed ülevaated materjali irooniline ja terav esitusviis.
Kuulsaimad kirjanduskriitikud
Läänes olid filosoofid algselt tugevaimad kirjanduskriitikud, nende seas G. Lessing, D. Didro, G. Heine. Sageli andsid uute ja populaarsete autorite arvustusi ka auväärsed kaasaegsed kirjanikud, näiteks V. Hugo ja E. Zola.
Põhja-Ameerikas arenes kirjanduskriitika kui omaette kultuurisfäär ajaloolistel põhjustel palju hiljem, seetõttu langes selle kõrgpunkt juba 20. sajandi alguses. Sel perioodil oli V.V. Brooks ja V.L. Parrington: just neil oli Ameerika kirjanduse arengule kõige suurem mõju.
Vene kirjanduse kuldaeg oli kuulus tugevaimate kriitikute seas, kellest kõige mõjukam:
- D.I. Pisarev,
- N.G. Tšernõševski,
- N.A. Dobrolyubov
- A.V. Druzhinin,
- V.G. Belinsky.
Nende tööd kuuluvad endiselt kooli ja ülikooli õppekavasse koos kirjanduse meistriteostega, millele need ülevaated olid pühendatud.
Näiteks Vissarion Grigorievich Belinskyst, kes ei saanud lõpetada gümnaasiumi ega ülikooli, sai 19. sajandi kirjanduskriitika üks mõjukamaid tegelasi. Ta on kirjutanud sadu ülevaateid tosinast monograafiast Venemaa kuulsaimate autorite loomingust alates Puškinist ja Lermontovist kuni Derzhavinini ja Maykovini. Belinsky ei käsitlenud oma töödes mitte ainult teose kunstilist väärtust, vaid määras ka selle koha tolle aja sotsiaal-kultuurilises paradigmas. Legendaarse kriitiku positsioon oli kohati väga karm, hävitas stereotüübid, kuid tema autoriteet on tänapäevani kõrgel tasemel.
