Julitta (Julitta katoliku traditsiooni kohaselt) ja tema poeg Kirik hukkasid oma usu tõttu umbes 305 A.D. kristluse tagakiusamise ajal Rooma keisri Diocletianuse all. Õigeusu kirik austab nende mälestust 28. juulil, katoliiklane 15. juulil.
Olles kristliku usu järgija, aadli päritolu noor lesk Ulita, kartes oma usu pärast tagakiusamist, lahkus oma majast, varast ja põgenes koos kolmeaastase pojaga kahe orja saatel. Üritused toimusid tänapäevase Türgi territooriumil. Ikooniumist (tuur. Konya) kolis Ulita Tarsusse (nüüd Tarsus), kus ta hakkas elama eksitava kerjana. Kuid kui ta kord tunnustati ja ta viidi linna valitseja Aleksandri kohtu ette. Kohtuistungil kinnitas ta oma pühendumust kristlikule usule. Siis viidi ta poeg minema ja pandi maha. Ema kannatusi ei suutnud Kirik kanda. Alguses ta nuttis ja siis hakkas ta kiirustama Julitta juurde, kuulutades, et on ka kristlane. Vihastades viskas Aleksander lapse kiviplatvormilt maha ja ta kukkus surma.
Eliiti kannatasid kohutavad piinad. Tema keha kraapiti rauast hammastega ja haavad valati keeva vaiguga. Siis lõigati tema pea ära. Linnast välja visatud Kiriku ja Ulithi surnukehad matsid orjad salaja.
Märtrite säilmete omandamise kohta on kaks versiooni. Neist ühe sõnul osutas Kiriku ja Ulita matnud ori nende matmise kohale usuvabaduse kuulutanud keiser Constantine I Suurele. Ta käskis säilmed üle viia Konstantinoopolisse, millest ta tegi impeeriumi pealinna. Seal asutati märtrite auks klooster. Teise versiooni kohaselt kandis Amuuri piiskop Osuris, olles omandanud Antiookias säilmed, need Auxerre'i.
Vene rahvapärimuses peetakse Kiriku ja Ulita päeva suve keskpaigaks. Naised austavad ema Ulitat kui nende vaheaega ja sel päeval peaks neil olema hea puhata. Parem on mitte minna Kiriku ja Ulita juurde põllule, sest sel päeval on kõndimine ebapuhas ja seal võib olla halb enesetunne.
Aega tuleb aga kulutada kasu saamiseks, pöörates tähelepanu lastele, kelle käes on aeg tööga harjuda. Kirikut ja Ulitat austavad eriti vanausulised, kes teavad hästi, mis on usu tagakiusamine.
