Rahvusvahelise ekspertkogukonna kvalifikatsiooni kohaselt peetakse ajakirjandust üheks kõige ohtlikumaks tegevusalaks. Ajakirjanikud surevad ja saavad vigastada ametialase kohustuse täitmisel. Selle ilmekaks näiteks on Oleg Kashini elulugu.
Starditingimused
Filmides osalemine või erakonna juhtimine võib kergesti muutuda populaarseks inimeseks. Kuulsuse saavutamiseks on veel üks viis - kajastada poliitilisi sündmusi ajakirjanduses ja televisioonis. Ajakirjanikud täna, ehkki mitte neljas võim, kuid rahvas on väga mõjukas. Selle töötoa särav esindaja on Oleg Vladimirovitš Kashin. Tulevane ajakirjanik sündis 17. juulil 1980 tavalises Nõukogude peres. Vanemad elasid Kaliningradi linnas. Mu isa töötas mehaanikuna kalalaevastiku laevadel. Ema õpetas ülikoolis kirjandust.
Oleg kasvas rahuliku ja tasakaaluka lapsena. Ta õppis koolis hästi. Kui paljud rannalinna poisid unistasid meremeheks saamisest. Keskkoolis koostas ta luuletusi ja õppis noorte ajakirjanike stuudios. Pärast kooli astus Kashin Balti riikide kalalaevastiku akadeemiasse. Treeningperioodil käis ta kahel korral pikkadel reisidel kuulsal purjelaeval Kruzenshtern. 2003. aastal lõpetas ta erialakõrghariduse diplomi. Selleks ajaks oli ta juba mitu aastat teinud koostööd ajalehe Komsomolskaja Pravda toimetusega.
Kutsealane tegevus
Lõpetaja keeldus merele minemast ja asus ajakirjandusse. 2005. aastal kolis ta Moskvasse, kus talle pakuti ajalehe Kommersant korrespondendi ametikohta. Selleks ajaks oli pealinnas moodustunud opositsiooniliikumine, mille juhid viisid rahulolematuid inimesi perioodiliselt tänavatele. Kashin on spetsialiseerunud sedalaadi sündmuste kajastamisele. Ta jälgis, kuidas rallidel ja üksikute pikettidel osalejad elavad ja tegutsevad. Tema allkirjastatud artiklid ja arvustused ei olnud mitte ainult imetletud, vaid ka lugemispublikule teravalt meelt avaldanud.
Kashini ajakirjanikukarjäär arenes üsna edukalt kuni traagilise päevani 6. novembril 2010. Sel õhtul peksti teda oma maja sissepääsu juures julmalt. Ründajate hinnangul pidi Oleg oma vigastustesse surema. Kartmatu ajakirjanik jäi siiski ellu. Täielikuks taastumiseks kulus rohkem kui aasta. Operatiivsed otsingumeetmed tulemusi ei andnud. Arvukad korrakaitse- ja järelevalveasutustele esitatud pöördumised ei lisanud uurimisele selgust, ehkki Vene Föderatsiooni president andis isiklikult kurjategijate leidmiseks suulise korralduse.
