Farisaism tänapäevases mõttes on silmakirjalikkuse ja silmakirjalikkuse sünonüüm. Mitte iga inimene, kelle sõnavaras on antud sõna, ei tea selle päritolu ajalugu. Ja see on pärit muistsest Juudamaast.
Variseride sekt ilmus II sajandil eKr. Mõned juudid, kes ei nõustu judaismi õpetuse teatud sätetega, lõid oma usulised ja filosoofilised koolid. Alguses oli sõna "variser", mis otseses tähenduses tähendas "eraldatud", solvavat hüüdnime. Kuid aja jooksul hakati seda hääldama austusega. Variserid nägid teed oma rahva päästmisele kõigi traditsioonide austamise kaudu, põlvest põlve edasi antud riituste järgimisega - "suulise seadusega", vastandades end Tooras kirjutatud seadusele.
Jeesuse Kristuse ajaks oli see võimas sekt, kuid liikumine oli juba mandunud - variseridest said fanaatikud ja kazuistid. Jeesus arutas nendega palju. Ta mõistis variserid jutlustades hukka, mida nad ise ei täitnud, uskudes end olevat õiged. Luuka evangeeliumi 12. peatükis võrdsustab Jeesus farismi silmakirjalikkusega: "Vahepeal, kui tuhanded inimesed kokku kogunesid, nii et nad üksteist rahvast täis lõid, hakkas ta kõigepealt jüngritele ütlema: hoiduge variseride haputaigust, mis on silmakirjalikkus." Tegelikult põhineb tänapäevane arusaam farismist peamiselt neil sõnadel. Iroonilisel kombel sai ristiusk, mis korra kõikidele silmakirjatsejatele ette heideti, keskajal Euroopas domineerivaks religiooniks ja omandas ise variserliku iseloomu, mille tulemuseks oli reformatsiooni fenomen, mis eitas katoliku kiriku ministrite formalismi, välist vagadust ja silmakirjalikkust.
Praegu on farisaism formaalne lähenemisviis moraalile, isiksuse negatiivsele kvaliteedile, mida iseloomustavad silmakirjalikkus ja silmakirjalikkus. Selle olemus seisneb kõlbeliste reeglite ranges, kuid mitte tõeses, kuid näivas vormis. Variseride arusaama kohaselt kõlab moraal pimesi järgima rituaali, mis on juba kaotanud oma tegeliku tausta. Pharisaismile kui välise moraali personifikatsioonile vastanduvad sisemine moraal ja isiklikud veendumused.
