10. juulil 1912 lasti Venemaa Proton-M kanderakett orbiidile Baikonuri kosmodroomilt Hollandi kommunikatsioonisatelliidi SES-5 abil. Selle käivitamine lükati mitu korda edasi: kanderaketi kättesaamatuse või satelliidi enda tehniliste tõrgete tõttu.
SES-5 kuulub Hollandi satelliidioperaatorile SES World Skies. Satelliit loodi sideteenuste pakkumiseks Euroopa, Balti riikide ja Aafrika riikidele. See kaalub üle 6000 kg ja on mõeldud kasutamiseks vähemalt 15 aastat.
Seadmeid, mis saadavad signaali vastusena vastuvõetud signaalile, nimetatakse transponderiteks. Neid kasutatakse satelliitsidekanali, sõbra või vaenlase identifitseerimissüsteemi moodustamiseks ja sonaris oleva objekti kauguse määramiseks.
SES-5 satelliidil on 36 Ku-riba transpondrit ja 24 C-riba transponderit. Ku-riba asub sentimeetristes raadiolainetes, mille pikkus on 1, 67–2, 5 cm (12–18 GHz). Need sagedused antakse tasulisele satelliittelevisioonile (DTH), mille leviala on Baltimaades, Skandinaavias ja Aafrikas.
Lainepikkuse vahemikku 3, 75 kuni 7, 5 cm nimetatakse C-ribaks. Ameerikas on see vahemik satelliittelevisiooni jaoks hädavajalik. SES-5 juures kasutatakse neid sagedusi GSM-side, mereside ja videoedastuse jaoks.
Lisaks täidab Hollandi satelliit mõnda Euroopa geostatsionaarse navigatsiooniteenuse EGNOS ülesandeid. Teenus loodi GPS, Galileo ja GLONASS süsteemide kvaliteedi parandamiseks. See koosneb peajaamast, mis kogub teavet GPS-i, Galileo ja GLONASS-i satelliitidelt, maapealsete releejaamade võrgustikust ja EGNOS-i geostatsionaarsetest satelliitidest, mis edastavad teavet GPS-vastuvõtjatele.
SES-5 geostatsionaarse telekommunikatsioonisatelliidi kasutuselevõtmine parandab side kvaliteeti ja teabe edastamise usaldusväärsust. Telesignaali ja GPS-signaalide leviala suureneb. Tõsi, kuna Venemaa territooriumil EGNOSe maapealseid jaamu pole, märkavad kõiki soodsaid muudatusi peamiselt selle lääneosa elanikud.
