Usuteema on olnud ja jääb inimkonna sotsiaalses, sotsiaalses ja kultuurielus kõige vaieldavamaks. Mõnedele edastatakse usku ema piim, teised jäävad kogu elu ateistideks.
Tee usku
Igaüks võib jumalasse uskuda, selleks pole vaja omada mingeid erilisi võimeid ega kuuluda spetsiaalsesse sotsiaalsesse kihti. Sõltumata perekonnast ja keskkonnast, milles inimene üles kasvas, võib ta olla ateist või usklik. Keegi ei tea, millest sõltub inimese suhtumine religiooni. See hoiak võib aga kogu elu dramaatiliselt muutuda, näiteks tulihingelisest ateistist võib saada vaimulik või vastupidi.
Kellegi hinges on usk varjatud, varjatud välise uskmatuse taha ning inimese elus toimuvate sündmuste ja juhtumite tõttu võib see välja puhkeda. Sel juhul on see sunniviisiline teadvuseta ateism, mida toidavad saatuse varandused. Väga sageli üritab inimene, väites, et ta ei usu jumalasse, lihtsalt veenda oma puudumises. Tema jaoks on see lihtsalt eluliselt tähtis, see on reageerimine, kaitsev reaktsioon. Pattude toimepanemisel piinatakse inimest siis tema enda südametunnistuse järgi ja selleks, et neid patte vähemalt kuidagi õigustada, veenab ta ennast, et Jumalat pole, seetõttu on võimalik pattu teha ja tagajärgi ei tule.
Samal ajal on usk tagasitee, viib Jumala juurde ja ei varja teda. Tee, mis ei õigusta patte, kuid tunnistab neid ja viib nendest puhastusse. Mingil oma eluhetkel hakkavad paljud otsima teed sellele teele erinevatel põhjustel, olgu selleks siis rahulolematus omaenda eluga või selle elu mõtte otsimine. Sageli tekib selline vaimne vajadus alles siis, kui kõik madalamad vajadused on juba rahuldatud, kuid rahu hinge pole leitud.
