Teda nimetatakse kahekümnenda sajandi kõige olulisemaks, kuulsamaks tantsijaks.
Rudolf Nuriev on balletilegend, ta on esinenud Nõukogude Liidus ja välismaal. Tema kuulus hüpe kuulus balletikunsti antoloogiasse ja tema lavastatud etendused pääsesid maailmaballeti aarde.
![Image Image](https://images.culturehatti.com/img/kultura-i-obshestvo/33/biografiya-i-lichnaya-zhizn-rudolfa-nurieva.jpg)
Tulevane tantsija sündis 1938. aastal Irkutskis - nagu ametlikes dokumentides kirjas. Tegelikult juhtus kõik rongis, Irkutski lähedal asuvas jaamas, mistõttu on see mõõdikus kirjas.
Tema sõjaline lapsepõlv möödus Ufas, kus ta hakkas tantsima kultuurimaja ansamblis. Tema annet märgati ja kutsuti Ufa ooperimaja karletile ning kell 16 sai ta trupi liikmeks.
Aasta hiljem õppis ta juba Leningradi koreograafiakoolis ning pärast kooli lõpetamist võeti ta vastu Leningradi ooperi- ja balletiteatri truppi.
Balletikarjäär
Tema esimene osa laval võeti väga soojalt vastu - see oli Frondoso roll balletis Laurencia. Veidi hiljem läheb ta VII maailma noortefestivalile Viinis, kus saab kuldmedali. Pärast seda on tema karjäär läinud ülespoole, temast on saanud trupis oluline inimene, talle usaldati keerulised peod. Teater käis välisreisidel ja Nurievi nimi oli alati "külastavate" nimekirjas.
Seejärel anti Rudolphile viisa reisimiseks Prantsusmaale, et esineda Pariisi Ooperis. Kuid mõni päev pärast saabumist tuli käsk - viia kunstnik tagasi NSV Liitu võimalike rikkumiste eest. Nuriev mõistis väga hästi, et ta viibib kodumaal vanglas, taotles Prantsusmaal poliitilist varjupaika ja sai selle kätte. Nagu selgus, oli kodumaale naasmise nõudmise tegelik põhjus tantsija ebatraditsiooniline orientatsioon, mida ta ei varjanud.
Ja alles 1985. aastal saabus Nuriev kolmeks päevaks oma ema matusekodusse. Samal ajal keelasid võimud isegi temaga tuttavaga rääkida.
Kuus kuud pärast poliitilise varjupaiga saamist Prantsusmaal kolis Nurejev Londonisse koos oma partneri Margot Fontaine'iga. Nad esinevad kuningliku balleti "Covent Garden" laval, publik aktsepteerib entusiastlikult nende etteasteid ja nende duetti peetakse siiani referentsiks.
Mõni aasta hiljem esineb Nuriev Viini ooperis, saab Austria kodakondsuse. Tema kontserte peetakse aga erinevates riikides peaaegu ilma katkestusteta - 200 kontserti aastas. Rudolf Nuriev töötab justkui kinnisideeks, justkui ei suudaks peatuda: 1975. aastaks oli ta juba tantsinud 300 etendust aastas.
Lisaks õnnestub tal tegutseda filmides: lisaks tema portfellis olevatele dokumentaalfilmidele balleti kohta on ka kaks mängufilmi. Biograafilises draamas "Valentino" mängis ta Rudolph Valentino rolli ja melodraamas "Nägemises" - Daniel Jeline rolli.
Nuriev lavastas iseseisvalt ka balletiklassika kuldfondi kuuluvad näidendid.
80ndatel juhatas Rudolf Nuriev Pariisi Suurooperi truppi ja tutvustas seal palju uuendusi. Eelkõige andis ta noortele kunstnikele tantsu, mis oli uuenduslik tehnika. Ja kui ta ei saanud tantsida, hakkas ta dirigeerima samas teatris