Usk annab lootust tulevikule paljude inimeste südames. Maailmas on arvestatav arv usundeid. Neil kõigil on erinevad allikad, juhised jne. Siiski on võimalik määratleda usundi kui sellise tekkimise põhiseadused.
Kasutusjuhend
1
Religiooni päritolu leidis aset mitu sajandit tagasi, seetõttu on võimatu usaldusega rääkida selle esinemise põhjustest. Teadlased usuvad aga, et sel viisil üritasid inimesed selgitada endale, kuidas ja miks nad sündisid, mis on nende eesmärk jne. Sellele seisukohale tuginedes võime öelda, et religioonist on saanud omamoodi filosoofiline alus isiksuse edasiseks kujunemiseks. Algselt üritasid inimesed oma olemasolu seletada müütide ja juttude abil, kuid mõne aja pärast sellest ei piisanud ning oli vaja tervet maailma tõlgendamise süsteemi ja kõike, mis selles toimub.
2
Religioon on ühiskonnas suhete regulaator. Erinevate usuliste liikumiste tekkimise ajal oli sotsiaalne süsteem praegusest oluliselt erinev. Puudusid kirjalikud reeglid, seadused ega keelud. Inimesed seisid silmitsi vajadusega sõnastada rea moraalseid ja eetilisi põhimõtteid, mis aitaksid reguleerida sotsiaalseid suhteid. Religioonist on saanud selline regulaator. Kui inimene teab, et teda saab tehtu eest karistada, järgib ta rangemalt kehtestatud reegleid ja norme.
3
Teine põhjus religioossete liikumiste tekkeks oli inimeste koondamise vajadus. Usklikud on üks. Nad lakkavad olemast üksteisele võõrad. Kuid usuliste veendumuste alus näis olevat koostöö, mitte vaenulikkuse alus. Elav näide võib siin olla kristluse omaksvõtmine Venemaal, kui killustatud riik ühendati ühe usu abil.
4
Religiooni ilmumist õigustavad ka inimese psühholoogilised omadused. Palju lihtsam on teada, et on olemas mingi „kõrgem mõistus”, mis juhendab ja aitab usklikku. Vajadus patroonide ja abi järele on usundisse pöördumisel põhiline.
