Usk jumalasse on hämmastav, kui mõelda selle kontseptsiooni enda alla. Aastatuhandete jooksul usuvad inimesed ümberlükkamatudesse, pidades imelikuks neid, kes võimaldavad kahelda mineviku nähtuste ja eeldatava tuleviku reaalsuses.
Kasutusjuhend
1
Iidsetel aegadel ei osanud inimesed selgitada loodusnähtusi, nagu päeva ja öö vahetus, äikesed, orkaanid, vulkaanipursked. Küsiv meel nõudis, et meie ümbritsevat maailma mõistetaks. Varjatud nähtuste tõlgendamiseks tulid inimesed välja jumalatega, kes kontrollivad looduslikke tsükleid ja kataklüsme. Jumalat ülistavate palvete, ohverduste ja tegude abil uskusid inimesed, et need võivad mõjutada loodusnähtusi: pakkuda kaitset orkaanide ja üleujutuste eest, kerjata rohkem päikselisi päevi, et saak ei kaoks. See andis inimesele kindluse, et ta oskab elementidele vastu seista.
2
Isegi 21. sajandil pöörduvad inimesed keerulises olukorras sageli Jumala poole. Kui sugulased ei suuda aidata ja saab vaid loota imele, on hirmutav tunnistada, et olete abitu ja üksildane. Jääb vaid loota Jumala abile, millele saab appi palvete kaudu.
3
Ateisti seisukohast annab usk inimestele lootuse igaveseks eluks ja aitab hirmuga toime tulla. Inimene kardab tundmatut ja surmahirm on üks võimsamaid ja levinumaid, sest keegi ei tea, mis edasi saab. Alateadlikult peavad inimesed end ainulaadseteks, sest mõte, et võimalik on kaduda, on väljakannatamatu. Usk jumalasse, kes tõotab igavest elu, päästab inimesed pideva hirmu eest.
4
Uskliku seisukohalt on olukord erinev. Jumalik sekkumine on korduvalt muutnud maailma saatust. Jumal vastas usklike palvetele: lasteta laste seas sündisid kauaoodatud lapsed, raskelt haiged patsiendid toibusid ja arstid kehitasid vaid õlgu, saades meditsiinilisest vaatepunktist toimunu lahti seletada. Jumala poole pöörduv usklik saab vastuse märgi kujul. Nendele faktidele tuginedes ei kahtle inimesed kõrgema olendi olemasolus, kelle poole nad pöörduvad. Usklik armastab Jumalat kui ranget, kuid õiglast isa. Ja kuidas saab kahelda selle üle, mida te armastate?
