Juba enam kui pool aastat Venemaal jätkuvad alates riigiduuma asetäitjate viimastest detsembri valimistest erinevad opositsiooni korraldatud protesti aktsioonid. Nende apoteoos on niinimetatud miljonite märts, st rongkäigud, mille käigus opositsioon loodab viia tänavatele tohutu hulga oma toetajaid. Ja kuigi nende marsside ulatus ei vasta isegi kaugele suurele nimele, deklareerivad opositsiooniliidrid enesekindlalt: "Rahvas toetab meid."
Igas riigis opositsioon soovib saada mõjuvõimsamaks, meelitada ligi uusi toetajaid, saada võimu. See on arusaadav ja loomulik. Ka praegune Venemaa opositsioon soovib saada võimsamaks ja mõjukamaks. Kuid selge ja selge programmi asemel esitab ta vaid loosungid: “Venemaa ilma Putinita” ja “Venemaa ilma EdRa” (see tähendab ilma partei “Ühtne Venemaa”). Muidugi Venemaa praegusele presidendile V.V. Putinit saab kohelda erinevalt, tema vastu saab esitada nõudeid. Pole kahtlust, et Ühendatud Venemaa partei, mille juht ta on viimased paar aastat olnud, on kaotanud oma endise populaarsuse. Samamoodi on ilmne, et eelmise aasta detsembri valimistel kasutasid kõigi tasandite võimud Ühtse Venemaa toetamiseks täielikult haldusressursse. See tekitas paljude venelaste seas üsna arusaadavat rahulolematust. Opositsioon soovib saavutada Vene Föderatsioonis rahumeelse režiimivahetuse, samuti õiglased valimised.
Kuid samal viisil ei saa eitada, et V.V. Putin võitis Venemaa presidendivalimised suure eelisega, edestades kaugelt oma lähimat konkurenti. Ja isegi kui arvestada hääletamise ja tulemuste arvutamise ajal võimalike rikkumistega, on tema võit vaieldamatu. Seega tuleb täielikult kooskõlas demokraatlike põhimõtetega, millele opositsiooniliidrid on tõotanud uskuda, rahva tahte tulemusi aktsepteerida.
Sellegipoolest väidavad opositsioon, et valimised olid ebaõiglased ja ebaõiglased. Ja nad kutsuvad inimesi ikka protestidele loosungi all: "Venemaa ilma Putinita!" Pealegi ilma laiale rahvakihile arusaadava programmita, mille rakendamine aitaks tõsta venelaste elatustaset ja saada üle negatiivsetest nähtustest.
Arvestades, et opositsiooniliidrid mitte ainult ei naudi enamuse Venemaa kodanike toetust, vaid ei varja ka fakti, et nad saavad raha välismaistest allikatest, on väga kaheldav, et neid juhib mure demokraatlike väärtuste pärast ja mure tavaliste venelaste vajaduste pärast. Võib-olla üritab ta oma reitingut tõsta.
