Õigeusu kristlik usk põhineb õpetuse põhiseadustes, mille on heaks kiitnud kogu kirik. Tänapäeval nimetatakse tõdeõpetuse peamist olemust dogmaks ja sellel on üldine kiriklik tähendus ning otsene seos inimese elu ja usuga.
Kaasaegsed dogmaatilise teoloogia õpikud osutavad, et sõnal "dogma" on kreeka juured ja see tõlgitakse järgmiselt: "loendama", "oletama", "mõtlema". Lisaks on ladina verbi "dedogme" täiuslikkusel vene keeles tähendus "määratud", "maha pandud", "paigaldatud", "lahendatud".
Terminil dogma on kristluse-eelne ajalugu. Seda kasutasid iidse perioodi filosoofid. Nii nimetas Platon oma teostes seda terminit inimkontseptsioonid ja ideed ilusa ja õiglase kohta. Seneca teostes viitab dogma põhilistele moraalinormidele. Lisaks nimetati dogmadeks filosoofilisi tõdesid, mis ei vajanud tõestamist, aga ka valitsuse seadusi ja seadlusi.
Uue Testamendi pühakirjas kasutatakse sõna "dogma" kahes tähenduses:
- Luuka evangeelium räägib Augustuse valitseja määrusest rahvaloenduse kohta. Caesari dekreeti nimetatakse dogmaks. Pühade apostlite aktide raamatus nimetatakse Jeruusalemma nõukogu apostellikke dekreete "ta dogmata".
- Apostel Paulus tähistab seda terminit kristlikule õpetusele tervikuna.
Nii nimetati II - IV sajandi alguse kristliku kiriku jaoks dogmaks kogu kristlikku dogmat, mis hõlmab lisaks usu põhiprintsiipidele ka moraalseid põhimõtteid. Oikumeeniliste nõukogude ajajärk, mis algas IV sajandil, mõjutas tõsiasja, et dogmadeks said ainult doktrinaalsed tõed. See oli tingitud selgete teoloogiliste õpetlike formuleeringute moodustumisest, mida kirik aktsepteeris alates selle asutamisest. Tasub mõista, et usutunnistuse olemust nimetatakse dogmaks ja verbaalseks sõnastuseks (kest) on dogmaatiline sõnastus.
Pärast seitsmendat oikumeenilist kirikukogu hakati dogmasid nimetama dogmatõdedeks, mida kinnitati kristliku kiriku piiskoppide ja vaimulike oikumeenilistes nõukogudes. Selle tuumikus on dogmad piir, piir, mille ületamisel inimmõistus ei saa ületada Jumala mõtlemist. Dogmad kaitsevad inimese usku valelike ketserlike usutunnistuste eest. Nii näiteks annab Kristuses kahe olemuse dogma tunnistust õigeusu inimese usust, et Kristus on tõeline Jumal (selle sõna täies tähenduses) ja inimene (kehastus Püha Kolmainsuse teine Isik).
Kristlikel ortodokssetel dogmadel on teatud omadused, mis väljenduvad õpetuse, ilmutuse, kirikliku ja seaduslikult siduva (universaalselt siduva) vormis. Seega on dogma õpetuslik tõde, mida aktsepteerib kogu õigeusu kirik.
Mõnikord on inimteadvusel raske tajuda dogmasid ja põhilisi õpetlikke tõdesid. Näiteks pole inimestel võimatu oma mõtetega täielikult mõista jumaliku üksuse ja kolmsuse mõisteid. Seetõttu nimetatakse mõne teoloogi dogmasid inimmõistuseks rist.
Õigeusklik inimene peab mõistma, et dogmadel on praktiline eesmärk ja need aitavad kaasa mitte ainult Jumala õigele mõtlemisele, vaid ka temaga ühinemisele ja Looja jälitamisele. Nii kirjutab kirikuajaloolane A. V. Kartashev oma teoses "Oikumeeniliste nõukogude ajastu":
Teine tähelepanuväärne teoloog V. N. Lossky räägib otseselt dogmade eesmärgist ja olulisusest:
