Noah Taylor (täisnimi Noah George Taylor) on Austraalia näitleja ja muusik. Oma loomingulist karjääri alustas ta teatrietendustel juba kooliajal. Taylor ilmus ekraanile esmakordselt 1986. aastal. Vaatajad tunnevad teda filmidest: "Charlie ja šokolaadivabrik", "Lara Croft: hauakammer", "Tuleviku serv", "Teravad piigid", "Jutlustaja", "Troonide mäng".
Taylori loomingulises biograafias on rohkem kui seitsekümmend rolli tele- ja filmiprojektides. Mitu aastat mängis ta Püha Martini Noorsooteatri laval. Samuti kirjutab ta muusikat, laulab ilusti ja vabal ajal maalib.
Faktid eluloost
Poiss sündis Inglismaal 1969. aasta sügisel. Tema vanemad olid haridusega ajakirjanikud, töötasid kohalikus kirjastuses. Isa on copywriter ja ema on toimetaja. Perekond kolis mitu korda ühest kohast teise. Alguses elasid nad Londonis, siis läksid Uus-Meremaale ja hiljem, kui Noa oli juba viis aastat vana, asusid nad elama Austraaliasse.
Taylori vanemad lahutasid, kui poiss oli koolis. Kuueteistaastaselt lahkus Noa kodust ja hakkas ise elatist teenima.
Taylor õppis näitlemist Melbourne'i ülikooli kolledžis. Juba tudengiaastatel hakkas ta nädalavahetustel osalema Noorsooteatri etendustel.
Noah ei unistanud näitlejakarjäärist. Tema jaoks oli oluline oma häbelikkusega hakkama saada. Ja stseen aitas teda selles. Mõne aja pärast viis noormees teatrist nii kaugele, et ei suutnud enam loovuseta ette kujutada edasist elu.
Noa elus oli keeruline periood, kui ta kaotas oma lähima sõbra. Noored käisid Austraalia pealinnas ja kavatsesid rongiga sõita. Kui nad platvormil seisid, viskas Noa sõber ootamatult rööbastele ja suri otse tema silme all.
Sündmus šokeeris Noat nii palju, et ta ei suutnud pikka aega taastuda. Teda kummitas surnud seltsimehe pilt ja süütunne tragöödia ärahoidmise eest. Depressioonis olles ei saanud Noa rääkida. Alles mõne aja pärast õnnestus tal oma seisund taastada ja loovus tagasi pöörduda.
Filmikarjäär
1986. aastal märkasid filmitööstuse esindajad noort ja andekat näitlejat ning ta kutsuti etendama suurt rolli melodraamas "Aasta, mil mu hääl murdis". Pilt rääkis väikelinnas elavate ja lapsest saati teada olnud noorte inimeste esimestest armastustest ja suhetest. Noah sai selle rolliga hästi hakkama, olles saanud publiku poolt hästi teenitud tunnustuse ja filmikriitikute kõrged hinnangud.
Mõni aasta hiljem võttis Taylor osa pildi järjest. Uue projekti nimi oli Flirt ja see vabastati 1991. aastal. Nagu filmi eelmises versioonis, mängis peaosa Taylor. Pilti kiitsid taas publik ja filmikriitikud.
Pärast esimest edukat tööd kinos hakkas Noa saama uusi kutseid režissööridelt, kes nägid teda kui väga erakordse ja ebatüüpilise välimusega näitlejat.
Filmis Shine mängis Taylor noort säravat pianisti David Helfgott. Pildi keskmes on lugu noormehest, kes unistab muusikukarjäärist ja elab türanliku isa kõrval, kes ei luba tal teha seda, mida ta armastab. Raskustest, raskustest ja rasketest aegadest üle saades läheb noormees oma eesmärgi poole ja temast saab suurepärane muusik, kes vallutas kogu maailma.
Noah mängis noore David Helfgotti filmis. Juba küpse muusiku pildi esitas kuulus näitleja Jeffrey Rush. Selle rolli eest sai Taylor filmifestivalil auhinna ja ekraaninäitlejate gildi nominatsiooni. Film ise kandideeris seitse korda Oscarile.
Näitleja tulevases karjääris oli palju imelisi rolle tele- ja filmiprojektides: “Max”, “Vanilla Sky”, “Intiimne sõnaraamat”, “Loeng 21”, “Allveelaev”, “Reha”, “Troonide mäng”, “Teravad piigid” "Aja patrull", "Tuleviku serv", "Pilvelõhkuja", "Hannah".
Lisaks filmides töötamisele tegeleb Noah professionaalselt ka muusikaga. 1990ndatel esines ta The Honky Tonk Angels liikmena ja pani hiljem kokku oma muusikarühma.
