Poliitilist režiimi iseloomustab riigi poliitilise võimu teostamise vahendite ja meetodite kombinatsioon. Poliitilisi režiime on kolme tüüpi - autoritaarne, demokraatlik ja totalitaarne.
Kasutusjuhend
1
Politoloogide sõnul on maailmas kõige levinum poliitiline režiim autoritaarne. Arvatakse, et selle poliitilise režiimi ajal elab suur osa maailma elanikkonnast. Autoritaarsete riikide näideteks on Iraan, Maroko, Liibüa, Mehhiko, Venezuela, Saudi Araabia ja mõned postsovetlikud riigid. See on võimu praktilise realiseerimise küsimus, samas kui seadusandlikul tasandil võivad need riigid teoreetiliselt olla demokraatlikud.
2
Autoritaarsel riigil on mitmeid jooni, mis eristab neid teistest poliitilistest režiimidest. See on vahepositsioonil demokraatia ja totalitarismi vahel. Ta on demokraatiale lähedal, sest säilitab majandusvabadusi, koos totalitarismiga - võimu piiramatu olemus.
3
Autoritaarse režiimi üks märk on piiratud arv võimukandjaid. See võib olla koondunud ühe inimese kätte või kuuluda kitsasse indiviidide rühma (sõjaväelased, oligarhid jne). Võim on piiramatu ja kodanikud seda ei kontrolli. Võim põhineb seadustel, kuid kodanikualgatusi nende vastuvõtmisel ei arvestata. Pealegi jäävad õigusriigi põhimõtted ja kõigi võrdsus enne seadusi ainult paberil.
4
Autoritaarsuse tingimustes ei rakendata võimude tegeliku eraldamise põhimõtet ega tagatud kohtuvõimu sõltumatust. Võim on tsentraliseeritud ja kohalikud esindusorganid ei täida tegelikult oma ülesandeid.
5
Autoritaarsel poliitilisel režiimil võib olla laialdane rahva toetus. Ta tunnistab isegi opositsiooni olemasolu ja konkurentsi, kuid tavaliselt kontrollivad neid võimud. Ta võib isegi ise algatada opositsiooniparteide loomise, et saavutada väline vastavus demokraatlikule režiimile. Tegelikul opositsioonil puudub praktiline juurdepääs poliitiliste ressursside jaotamisele ja teda tõrjutakse poliitilisest elust igati välja. Autoritaarsuse tingimustes ei kasuta valitsus ilmtingimata repressioone, kuid tal on alati võimalus sundida kodanikke tema tahet alluma. Sageli moodustatakse autoritaarsed režiimid passiivse sotsiaalse alusega.
6
Hoolimata asjaolust, et võimud püüavad tagada täieliku kontrolli ühiskonna poliitilise sfääri üle, on sellel majandusele minimaalne mõju. Nii saab autoritaarsus turumajandusega hõlpsasti hakkama. Kultuurisfäär on suhteliselt sõltumatu, kodanikuühiskonna institutsioonid võivad küll toimida, kuid nad on piiratud ja neil puudub poliitiline kaal.
7
Valimised sellistes ühiskondades on dekoratiivsed ja on poliitilise režiimi seadustamise vahendiks. Sageli on neil kõrge poliitiline osalus ning soovitud kandidaadi või partei toetuse protsent on 100% lähedal. Valimisvõitlus ei taga eliidi värbamist ning nende ametisse nimetamine toimub ülalt.
8
Autoritaarsete režiimide eelised omistatakse võimele tagada ühiskonnas poliitiline stabiilsus ja kord. Need on üleminekuühiskondades väga tõhusad. Nende ühiseks puuduseks on rahva võimu kontrolli puudumine, mis võib põhjustada sotsiaalsete pingete suurenemist.
