Renessansi ajal pöördub filosoofiline mõte tagasi oma päritolu. Saades üle keskaja õpetlikest mõjudest, hakkavad teadlaste mõtted taaselustama ja arendama antiigi mõtlejate ideid. Siit ka perioodi nimi.
Taassünni filosoofia üldised omadused
Keskajal oli teadlaste peamine peegeldusprobleem Jumala, inimese ja looduse suhe. Renessansi filosoofia peamiseks tunnuseks on muutumas antropotsentrismiks ehk humanismiks. Inimest peetakse kogu universumi keskpunktiks, piiramatu potentsiaaliga loojaks. Iga inimene on võimeline arendama oma andeid ja parandama ümbritsevat maailma. See funktsioon on tekitanud kunsti vastu erilise huvi: võime pilte luua ja midagi ilusat võrdsustada jumaliku kingitusega.
Tavapäraselt on renessansiajastu filosoofias 3 suurt perioodi: varajane ehk humanistlik (14. algus - 15. sajandi keskpaik), neoplatooniline (15. keskpaik - 16. sajandi algus), loodusfilosoofiline (16. algus - 18. sajandi algus).
Humanistlik periood
Humanismi kui renessansi filosoofia keskse tunnuse esilekerkimise eeltingimus oli Dante Alighieri töö. Ta rõhutas, et inimesel, nagu ka kogu loodusel, on endas jumalik algus. Seetõttu ei saa inimene olla Jumala vastu. Lisaks põlgas ta teatud katoliku kiriku vaimulikke, kes olid unustanud oma saatuse ja paljastanud oma elu madalamatele inimlikele pahedele: ahnusele ja ihale.
Esimeseks humanistlikuks filosoofiks peetakse itaalia kirjanikku ja luuletajat Francesco Petrarchit. Talle meeldisid iidsed filosoofid, tõlkides neid ladina keelest emakeelde. Aja jooksul hakkas ta ise kirjutama filosoofilisi traktaate itaalia ja ladina keeles. Tema teostes jälgitav peamine idee on Jumala ja inimese ühtsus. Inimene ei peaks kogu elu kannatama ega ohverdama, ta peaks kasutama jumalikku õnnistust kui võimalust saada õnnelikuks ja elada kooskõlas maailmaga.
Itaallane Kolyuchcho Salutatti pani humanitaarhariduse ühiskonna humanistliku ideoloogia arendamisel esiplaanile. Teadustele, mida inimene peaks oma elus teadma, omistas ta filosoofia, eetika, ajaloo, retoorika ja mõned teised. Just need distsipliinid on võimelised moodustama inimese, kellel on potentsiaal vooruseks ja maailma täiuslikkuseks.
Neoplatooniline periood
Nikolai Kuzansky on üks renessansi neoplatonismi rajajaid, üks kuulsamaid saksa mõtlejaid. Tema filosoofiliste ideede keskmes on panteism, mille kohaselt on Jumal lõpmatu üksus, kogu universumiga üks. Ta leidis inimese jumalalaadse olemuse inimmõistuse lõpmatus potentsiaalis. Kuzansky arvas, et inimesed suudavad oma intellekti toel katta kogu maailma.
Leonardo da Vinci on kunstnik, filosoof, teadlane ja üks oma aja säravamaid inimesi. Selgus, et tundub, et kõik, mida ta võtab. Oma aja kõigis teadusvaldkondades saavutas ta edu. Leonardo da Vinci elu on renessansi ideaal - ta ei piirdunud üheski sfääris, vaid arendas oma jumalikku põhimõtet võimalikult täielikult ja mitmetahuliselt. Kaasaegsed ei mõistnud paljusid tema joonistusi ning neid rakendati kümneid ja sadu aastaid hiljem.
Nikolai Kopernicus on teadlane ja loodusteadlane, kes algatas teadusrevolutsiooni. See oli tema, kes tõestas, et kõik kosmoses ei keerle ümber Maa ja Maa koos teiste planeetidega keerleb ümber päikese.
Pietro Pomponazzi uskus, et maailmas võib eksisteerida 2 tõde: filosoofia tõde (genereeritud inimese mõistuse poolt) ja usutõde (loodud igapäevaste vajaduste jaoks; see põhineb eetikal ja moraalil). Ta avaldas neil päevil ebapopulaarset ideed inimhinge suremusest. Peegeldused Jumalast ja tema rollist inimeste elus võtavad tema kontseptsioonides erilise koha: miks Jumal lubab inimesel pattu teha ja kohutavaid tegusid teha? Lõpuks leidis ta enda jaoks kompromissi. Jumal pole tema arvates kõige looja ja põhjustaja, ta on omamoodi saatus, loodus, mis annab alust kõigeks, mis juhtub, kuid mitte omal vabal tahtel, vaid mingi vastupandamatu jõu abil.
Renessansifilosoofias tuleb mainida Rotterdami Erasmuse ja Martin Luther Kingi vastuolusid. Nende arutelu puudutas inimese vaba tahte teemat. King väitis, et inimene ei saa isegi vabast tahtest mõelda, sest kogu tema elu, kogu saatus on juba määratud või seda kontrollib kas Jumal või Kurat. Rotterdami Erasmus usub seevastu, et vaba tahte puudumise korral ei peaks inimene oma patte lepitama. Lõppude lõpuks, kuidas tuleks karistada selle eest, mille eest te ei vastutanud? Poleemik ei leidnud kompromissi, kõik jäid oma arvamusele, kuid teadlaste töö mõjutas paljusid filosoofide põlvkondi.
Niccolo Machiavelli arendas võimuga inimese moraali ja kõlbluse teemat. Ta pidas kristluse-eelset Roomat ideaalseks riigiks: voorus ei tohiks olla tõelise valitseja partii, sest ta peaks hoolitsema riigi võimu õitsengu ja arengu eest ning seda kõike jälgiti ka Vana-Roomas. Inimesed, kes ei allu oma elule teoloogiale ja usuvad ainult omaenda vabadusse, loovad võimsamad ja vastupidavamad maailmad. Machiavelli teosed lõpetasid teoloogia ajastu, filosoofia omandab selge antropotsentrilise ja loodus-teadusliku iseloomu.
