Õigeusu õpetuse kohaselt seisneb osaduse sakrament usklike söömises leiva ja veini varjus Issanda Jeesuse Kristuse Ihu ja Vee tõelises olemuses. Osaduse sakrament on üks seitsmest õigeusu sakramendist, milles inimene ühineb Jumalaga.
Osaduse sakramendi kehtestamine ei kehti inimeste korralduste ega vaimulike leiutamise kohta. Kui pöördume evangeeliumi narratiivi poole, on selge, et armulaua sakramendi (osaduse) rajas Issand Jeesus Kristus ise.
Osadusliku sakramendi lõi Päästja vahetult enne Risti surma - neljapäeval. Siiani nimetatakse seda päeva neljapäevaks märgiks, et see on eriline aeg inimese hinge puhastamiseks ja viimase ühtsuseks Jumalaga. Evangeeliumide järgi võttis Kristus saladusliku õhtusöögi ajal Siioni kambris leiba, murdis seda ja jagas seda oma jüngritele apostlitele sõnadega, et see on Jumala Poja tõeline Ihu. Lisaks õnnistas Päästja tassi veini, öeldes, et see on Tema Veri. Issand ise käskis meil seda sakramenti teha Tema mälestuseks.
Osaduse sakrament leidis aset kristluse esimestel sajanditel. Nii et kiriku ajaloost on teada, et usklikud kogunesid paganlike võimuesindajate kätte salaja, viisid läbi jumalateenistusi ja võtsid osa Kristuse Ihu ja Verest, täites Päästja lepingut.
Ka osaduse sakramendi vajadus on kirjas evangeeliumis. Kristus ise ütles, et osadus on vajalik selleks, et elada iseendas. Liidust Jumalaga osaduse sakramendis räägitakse evangeeliumis. Kristus kuulutas, et osadust võtvad inimesed jäävad Temasse (Issand Jeesus Kristus) ja Issand ise jääb neisse.
