Ideed õigluse ja seaduse ülimuslikkusel põhineva riigi kohta ilmusid juba antiikajal. Selle ajastu filosoofid ja mõtlejad uskusid, et ühiskonna elu korraldamise kõige õigem vorm on võrdsus nii tavainimeste kui ka valitsuse esindajate seaduse ees. Need Aristotelese, Cicero, Platoni ja Sokratese mõtted said aluseks õigusriigi teooria loomisel.
![Image Image](https://images.culturehatti.com/img/kultura-i-obshestvo/00/kakoe-gosudarstvo-schitaetsya-pravovim.jpg)
Õigusriigi ideid arendati pidevalt, nende arengusse andsid olulise panuse filosoofid ja teadlased John Locke (1632-1704), Charles Montesquieu (1689-1755), hiljem Immanuel Kant (1724-1804), Georg Hegel (1770-1831) ja teised. Esimene õigusriigi loomise kogemus kuulub Ameerikale ja Prantsusmaale, nendes riikides hakati seadustama inimõigusi ja vabadusi 1789. aastal. Kaasaegsed ideed õigusriigi kohta näitavad mitmeid iseloomulikke jooni.
Seaduse prioriteet riigi ees
Riiki võib pidada seaduslikuks, kui võim selles on seadusega piiratud ja tegutseb üksikisiku huvides, et tagada kodaniku õigused ja vabadused. Ühe inimese õiguste piir möödub seal, kus tema tegevus rikub teise inimese õigusi. Seaduse ülimuslikkus riigile tähendab ka seda, et rahval on suveräänne ja võõrandamatu õigus osaleda riigivõimu teostamises.
"Seadus ennekõike"
Seadus on õiguse väljendusvorm. Õigusriigis põhinevad seadused õiguspõhimõtetel ega määra sanktsioone omavoli, vägivalla ja diktatuuri eest. Ainult kõrgeimal seadusandlikul organil on õigus seadust muuta ja põhiseadused ei tohiks seadusega vastuolus olla.
Põhiseadus ja konstitutsioonikohus
Inimõigused ja -vabadused õigusriigis - suurim väärtus. See säte peaks olema kinnitatud riigi põhiseaduses või mõnes muus dokumendis. Samal ajal tagab konstitutsioonikohus põhiseaduse seaduste järgimise ja toimib ühiskonna stabiilsuse tagajana.
Võimude lahususe põhimõte
Riigivõimu jagamine kolmeks iseseisvaks haruks - seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks. See lähenemisviis väldib valitsuse hoobade koondumist samasse kätte ning despotismi ja autoritaarsuse vältimine tagab üksikisikute õiguste järgimise. Üksteisest suhteliselt sõltumatud valitsusasutused loovad vastastikuse kontrolli.