Suure Isamaasõja ajal langenud Nõukogude sõdurite matmispaikade otsimine on reeglina täis suuri raskusi. Sõja alguses registreeriti NSV Liidu kaitse rahvakomissari 15. märtsi käskkirja nr 138 alusel pöördumatuid kaotusi. 41 aastat, mis töötati seejärel välja teises 04.12.142 dokumendis nr 0270. Kuid eriti Nõukogude vägede tagasitõmbumise ja ägedate lahingute ajal oli kaotuste arvestamine ja surnud sõdurite matmine suur probleem.
Kasutusjuhend
1
Siiani on otsingurühmad avastanud lahinguväljal kümnete tuhandete Nõukogude sõdurite maha maetud jäänused. Seda probleemi süvendas veelgi asjaolu, et 1942. aasta novembris tühistati pärgamendilõikega sõdurite medaljonid, mis sisaldasid teavet sõjaväelaste kohta nende surma korral. Vennaste sõjalised matsid viidi olenevalt olukorrast läbi erinevates kohtades. Ideaalne juhtum oli see, kui matusemeeskond viis matmise läbi aktiivse vaenutegevuse ajal või kohe pärast seda. Siis polnud surnute nimede kehtestamisega reeglina probleeme. Samuti registreeriti matmiskoht. Kuid see polnud kaugeltki alati. Sageli matsid surnud sõdurid kohalikud elanikud või isegi sakslased. Loomulikult ei olnud selles olukorras küsimust normaalse raamatupidamise kohta. Paremal juhul jäi nimeta masshaud.
2
Pärast sõja lõppu laiendati sõjaväehaudade laiendamiseks NSV Liidu territooriumil ja Ida-Euroopa riikides suurt ettevõtet, millega kaasnes säilmete üleviimine üksikutelt ja väikestelt massihaudadelt suurtele massihaudadele. Kahjuks ei olnud see protsess segane, moonutatud ja segane. Kuid sellegipoolest sai enamik neist matmistest järjekorranumbri, passi ning sõjaväekomissariaatide ja kohalike võimude abiga koostati surnud sõdurite nimekirjad.
3
Praegu toimub vaenutegevuse tagajärjel hukkunud või teadmata kadunud sõjaväelaste otsimine, pöördudes ajateenistuse kohas asuvate sõjakomissariaatide poole või otse Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi keskarhiivi aadressil TsAMO, 142100, Moskva piirkond, Podolsk, ul. Kirova 74. Interneti-aadress: archives.ru.
4
2003. aasta aprillis loodi vastavalt Vene Föderatsiooni presidendi juhistele üldine arvutiandmebaas “Memoriaal”, mis sisaldab kõige täielikku teavet hukkunute, haavadest surnute, teadmata kadunud ja sõjaväelaste poolt tabatud, nagu Suure Isamaasõja ajal, nii pärast II maailmasõda tekkinud konfliktide ajal. OBD "Memoriaalis" (obd-memorial.ru) on üle 13 miljoni lehe arhiividokumente ja 30 tuhat sõjaväehaudade passi.
5
Kui otsustate iseseisvalt leida tundmatu matmiskoha, alustage otsingut arhiivis töötades. Uurige sõjaväeüksuste lähetamist ja nende rindejoont mööda liikumist käsitlevaid dokumente (ründav, taganev). Uurige välja, kes ja kuidas matmise läbi viis - olgu selleks spetsiaalsed brigaadid või surid surnukehad maha kohalikud inimesed.
6
Kui teie huvides matmise võiksid teha spetsiaalsed meeskonnad, siis on mõistlik töötada sõjaväe osakonna dokumentidega, ehkki neile on endiselt keeruline juurde pääseda. Teise maailmasõja aastatel ja veelgi enam teiste kohalike sõdade ajal peeti reeglina arhivaale, kuhu hauale lähima asula nimi oli kantud, matuse maht, mõnikord maetute nimekiri ja matmise kuupäev.
7
Olles teada saanud masshaua võimaliku asukoha, minge kohta. Kui külas on vanu elanikke, kes on sõja-aastad hõivanud, küsige neilt. Kuid ärge oodake paljastusi, võite eksida "musta kaevaja" või trofeede jahimehe vastu, nii et peate selgitama, miks teil on vaja sõjaaja teavet.
8
Külastage võimalikku matmispaika. Võimalusel võtke mullaproovid, spetsiaalne keemiline analüüs võib näidata ühendite olemasolu maa peal, mis annavad tunnistust inimjäänuste krüptist. Pärast positiivse testitulemuse saamist või suhteliselt kinnitatud matmisandmete saamist võite alustada väljakaevamisi, kuid selleks peate hankima märkimisväärse hulga lepitusdokumente.
