Tragöödia Valgevene Khatõni külas toimus Teise maailmasõja ajal, 22. märtsil 1943. Süütud külaelanikud tapeti lõpuni ja küla ise hävitati.
Ajalooraamatutes omistatakse see julmus tavaliselt natsidele. Seda versiooni on tingimusteta usutud mitu aastakümmet. Viimastel aastatel on aga ilmnenud üksikasju, mis kunagi olid salajased. Kuid kõigepealt peaksite ikkagi kaaluma sündmuste klassikalist versiooni.
Khatyn: mida õpikud räägivad
Natsid tungisid Khatynisse 22. märtsil 1943 ja ümbritsesid teda. Arvatakse, et nende jõhkruse ajendas suuresti saksa ohvitseri mõrv küla lähedal. Nad ajasid inimesed kodust välja, ei säästnud kedagi: mehi, naisi, lapsi, vanureid. Eesmärk oli koguda kõik ühte lauta. Mõnel lapsel õnnestus natside eest varjuda. Nad üritasid metsa põgeneda, kuid kuulid tabasid neid. Fašist pidas ühe tüdruku oma käega kinni ja tulistas teda isa ees.
Kui kõik Khatõni elanikud leiti kuurist, määrasid natsid sellele õled, kasutasid seda bensiiniga ja süütasid tule. Hirmunud inimesed üritasid välja pääseda, mille tagajärjel uksed lõhuti ja külaelanikud tormasid jooksma. Natsid tulistasid siiski kõik põgenejad. Ainult kahel tüdrukul õnnestus põgeneda, kriitilises seisus korjasid nad Hvorosteni küla elanikud nad enda kätte. Samuti õnnestus ellu jääda ja kaks poissi. Üks neist lebas oma ema surnukeha all, teine sai natsidest haavata ja määras neid surnute jaoks valesti. Hukkus kokku 149 inimest, sealhulgas 75 last. Natsid rüüstasid ja põletasid küla.
Pärast tragöödiat oli ainus ellujäänud täiskasvanud külaelanik - sepik Joseph Kaminsky. Ta leidis oma poja surnukehade hulgast, kuid ta sai surma ja sai surma isa otseses mõttes. See pilt võeti aluseks Khatõni memoriaalkompleksi kujundamisel, mees, kelle käes on surnud laps, on temas ainus skulptuur.
