Ooperi autorist rääkides helistavad nad tavaliselt heliloojale. Kuid igal ooperil on ikkagi autor, kes kirjutas oma kirjandusliku teksti. Mõnikord juhtub, et helilooja kirjutab teksti ise, nagu tegi A. Borodin oma ooperi "Prints Igor" jaoks, kuid sagedamini usaldavad heliloojad sellist tööd luuletajatele.
Ooperit nimetatakse mõnikord elitaarseks kunstivormiks, s.t. juurdepääsetav ainult kitsale lemmikute ringile. See on muidugi liialdus, kuid paljude arvates on see žanr nende mõistmiseks liiga keeruline. Eriti kurdavad sellised kuulajad, et nad ei saa välja kirjutada sõnu, mida ooperis lauldakse.
Mingil määral on selles süüdi tänapäevased ooperilauljad, kes on lõpetanud diktsioonile tähelepanu pööramise, vastupidiselt "vana kooli" lauljatele. Kui aga inimene pole harjunud tajuma klassikalist laulmisviisi, võib tal olla probleeme lauljate hea ettekirjutusega. Asi teeb keeruliseks asjaolu, et praegu on Venemaale läänest jõudnud traditsioon - välismaiste heliloojate oopereid ei esitata mitte venekeelse tõlke, vaid originaalkeeles. Ooperi mõistmisele aitab kaasa libreto eelnev tutvumine.
Mis on ooperi libreto
Sõna "libretto" on itaalia keeles tõlgitud kui "väike raamat". See on ooperi kirjandusliku teksti nimi. Mõnikord kasutavad heliloojad libreto vormis iseseisvaid kirjandusteoseid. Nii tegi ka näiteks S. Dargomyzhsky, kirjutades ooperi AS-i Puškini “Kivikülaline” tragöödia täistekstile. A.A.Rimsky-Korsakov tegi sama A.S. Puškini teise tragöödiaga - "Mozart ja Salieri". Sellistel juhtudel jääb vaid ooperi kirjandusliku allika leidmine ja lugemine.
Kuid ikkagi on sellised juhtumid heliloojate praktikas üsna haruldased. Tavaliselt töödeldakse libreto kirjutamisel ooperi kirjanduslikku allikat. Mõnikord muutub isegi süžee oma vastandiks, nagu juhtus A. Puškini looga "Spades Queen" P. Tšaikovski samanimelise ooperi loomisel. Sel juhul on mõttetu tutvuda ooperi sisuga kirjandusliku allika järgi.
