Kirjandusest kaugel asuvatele inimestele on täiesti arusaamatu, kuidas nad kirjanikuks saavad. Tõepoolest - miks inimesed hakkavad kirjutama; miks peavad nad jagama inimestele seda, mida nad mõtlevad, millest unistavad ja mille pärast nad muretsevad? Keegi ei tea veel sellele vastust.
Ja kui keegi küsiks seda küsimust inglise proosakirjanikule Julian Barnesile, siis vaevalt suudaks ta sellele vastata. Kirjanik lihtsalt ei saa oma tundeid ja elumuljeid paberile üle anda, see on ka kõik. Peaasi, et keegi seda vajab.
Julian Barnesil vedas selles osas - teda loetakse, tema töid arutatakse ja filmitakse. Temast sai ka mitme kirjandusauhinna võitja.
Elulugu
Julian Patrick Barnes sündis 1946. aastal Leicesteris, mis asub Londoni lähedal. Tema vanemad olid mõlemad prantsuse keele õpetajad, seega valitses majas humanitaarõhkkond. Lapsepõlvest eristas Barnesi poega tormine kujutlusvõime, mille kohta talle korduvalt räägiti. Keegi ei kahtlustanud aga, et see oli päris kirjaniku omand. Pealegi ei näidanud Julian ise pikka aega mingit huvi kirjandusliku tegevuse vastu. Kuigi ta luges palju ja oli tuttav vene kirjanduse klassikaga. Näiteks ei mõistnud ta, miks Gonšarovi romaani “Oblomov” kangelane Ilja Oblomov on negatiivne tegelane. Nii tore on diivanil lamada!
Siiski õppis ta koolis hästi ja pärast kooli lõpetamist astus Oxfordi, kus õppis vene ja prantsuse keeli ning kirjandust.
Vaatamata asjaolule, et noorpõlves oli Julian väga häbelik, otsustas ta väga julge reisi NSV Liitu. 1965. aastal sõitis ta koos sõpruskonnaga üle Moskva üle Euroopa. Nad rentisid väikese bussi ja läksid sellega reisile. Esmalt oli teel Prantsusmaa, siis Saksamaa, siis läksid nad Poolasse, Bresti ja Minski. Öösel veetsid nad öö telkides, küpsetasid kaalul - nad viisid tõeliste rändurite elu.
Olles veidi Moskvas käinud, läksid nad Leningradi, siis olid teel Harkovi, Kiiev ja Odessa. Neile meeldisid need imelised linnad. Koju naasid nad Rumeenia kaudu.
See teekond ei saanud jätta muljet muljetavaldavale noormehele: ta kirjutas reisikirjadena üles kõik, mida ta nägi ja koges. Ta tõi endaga kaasa ka palju fotosid.
Üldiselt armastas Barnes reisida ning hiljem sõitis ta korduvalt Prantsusmaale prantsuse keelt harjutama ja lõunamaa ilu vaatama. Siin kadus ta sageli muuseumides, kus armus täielikult maalimisse ja veetis tunde saalides ringi liikudes, imetledes seda ilu.
Pärast Oxfordis hariduse omandamist töötas Barnes mõnda aega ajakirjanikuna erinevates meediumides ja kirjutas paralleelselt oma esimesi teoseid.
Kirjanduslik karjäär
Karjääri alguses avaldas Barnes detektiivilugud varjunime Dan Cavan all. Need paigutati kirjanduslikku almanahhi ja kriitikud rääkisid noore kirjaniku pastaka näidisest positiivselt.
1980. aastal avaldas Julian Barnes oma esimese romaani "Metroland", milles ta räägib tõsistest muutustest inimeste saatuses, kui nad muutuvad mässajatest ja iseseisvatest isiksustest karjäärimeesteks, kes taotlevad kõrget staatust ja materiaalset rikkust. 1997. aastal filmis režissöör Philippe Savill romaani ja see osutus suurepäraseks filmiks, milles peaosades mängisid Christian Bale ja Emily Watson. Vene keeles ilmus romaan 2001. aastal.
Samuti filmiti tema romaani "Armastus ja nii edasi", nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal korraga. Mõlemal juhul kirjutas Barnes stsenaariume.
Julian luges lapsena detektiivilugusid ja kirjanikuks saades ei suutnud ta sellest žanrist mööda minna. Ta ei kirjutanud mitte lihtsalt detektiivilugusid, vaid uurivaid romaane. Ja ta kirjutas väga kiiresti, luues süžeesid ja olukordi liikvel olles. Näiteks kirjutas ta vaid kahe nädala pärast detektiivi Duffy Impaled ja sellel oli jälle nimi Den Cavan. Ja detektiiv "Arthur ja George" avaldas ta juba oma pärisnime all.
Üldsuse huvi äratas ka Barnesi romaan „Flauberti papagoi“, milles ta tegi peategelasest kirjaniku, keda huvitas kuulsa klassiku Gustave Flauberti elu.
Kirjanikul on ka teoseid, mis on välja kasvanud tema ajakirjanduslikust tööst: “Pedant köögis” ja “Ava oma silmad”. Ja ta kirjutas ka novellid armastuse kohta: “Nagu kõik oli”, “Armastus jne”.
Kirjandusteose eest on Barnes korduvalt nomineeritud erinevatele auhindadele. Kokku on tal pisut enam kui kümme auhinda, sealhulgas Bookeri auhind (2011) ja Austria riiklik Euroopa kirjanduse preemia (2004).
