Kaasaegne lava pakub kümneid muusikasuundi ja stiile, alates klassikalisest kuni nn raske muusikani. See on raske mitte ainult esituse, vaid ka taju poolest - kompositsioonides on reeglina ohtralt teravaid helisid, ebastandardseid osi.
Arvatakse, et raske muusika on palju noori. Ta sündis protestina ja seetõttu tajuvad teda just teismelised just teismelised. Kuid aja jooksul mõtleb enamik noori oma ellusuhtumise ja muusikaga ümber, muusikalised eelistused muutuvad. Need, kellele sõnakuulmatuse vaim on looduslähedane, kannavad kogu elu iha raske muusika järele.
Raske muusika põhistiilid on:
- metallist
- kalju
- punk
- grunge.
Peaaegu kõiki suundi esindavad erinevad stiilid ja variatsioonid, näiteks on olemas rohkem kui 20 rocki stiili, vahel on glam rock ja hard rock. Lisaks on igal stiilil oma käik ja iseloomulikud muusikalised rütmid.
Metallist
Kahekümnenda sajandi 80ndate alguses ilmus raskemuusika, mida nimetatakse metaliks. See suundumus sündis Californias elavate noorte seas. Noored otsustasid ühendada kaks stiili: punk rock ja hardcore. Metalli eristasid rasked helid, rohkesti kitarri- ja trummiosi. Laulu esitanud solist ei laulnud kohati, vaid karjus lihtsalt teksti.
Progressiivset metalli peetakse raskemuusika intellektuaalseks žanriks. Asi on selles, et laulud kestavad 20-30 minutit pidevalt muutuvas tempos. Selliseid laule eristab pikk kitarri- ja klahvpillikaotus ning kõva vokaal. Kuid sellist leidlikku heli oli inimestel raske tajuda, seetõttu see stiil populaarsust ei pälvinud ning rahaliste investeeringute seisukohalt osutus see täiesti talumatuks.
Rock
Kuuekümnendate aastate keskel võitis garaažikivi meeletu populaarsuse, seda ei nimetatud seda juhuslikult, sest enamikus Ameerika linnades oli igal perel garaaž, mis oli laste ja noorukite pidude koht. Just sellistes garaažides lõid noored muusikarühmi, leiutasid muusikat ja harjutasid. Selle suuna eristavateks omadusteks on uskumatu energia ja kahjuks ka salvestuse madal kvaliteet, kuna muusikutel polnud stuudiotes lindistamiseks palju raha.
