Alates eelmise aasta novembrist Ukrainas aset leidnud sündmused viisid rahvusvaheliste suhete järsu süvenemiseni. Sellest riigist on saanud mitte ainult tuline sisekonflikt, vaid ka võimsate geopoliitiliste mängijate - Venemaa, USA ja EL - võitluse objekt. Mõnedel, eriti halvasti poliitiliste teadmistega inimestel, keda moonutatud teabe vool on maha löönud, on raske aru saada: mis Ukrainas üldiselt juhtus?
Kasutusjuhend
1
Kõigepealt peate tegema ekskursiooni ajalukku. Ukraina iseseisvus 1991. aasta detsembris pärast NSV Liidu lagunemist. Tal oli kõik võimalused üles ehitada piisavalt arenenud ja jõukas riik.
2
Paraku juhtus kõik teisiti. NSV Liidust Ukrainasse üle antud vara kas varastati või läks mõnele "väljavalitule". Ukraina välispoliitikas mängis varjamatu russofoobia üha olulisemat rolli. Eriti intensiivistus see pärast tulihingelise läänlase V. Juštšenko presidendi valimist, kes kuulutas avalikult Ukraina astumise NATO-sse. Algas meie ühise ajaloo ümberkirjutamine, UPA (Ukraina mässuliste armee) juhtide ja toimikute liikmete ülendamine, kes tegid koostööd natside sissetungijatega.
3
Viktor Janukovõtši valimine Ukraina presidendiks 2010. aastal ei muutnud seda suundumust. Veelgi enam, Lääne luureagentuuride (peamiselt Ameerika Ühendriikide) õõnestav tegevus Ukrainas ainult intensiivistus. Lääne raha ja juhendajate abiga tekkis palju fašistlikku laadi avalikult äärmuslikke organisatsioone, näiteks "Parempoolne sektor". Korruptsioon, õiguskaitseorganite meelevaldsus, varjamatu võimu silmakirjalikkus - kõik see tõi kaasa miljonite ukrainlaste nördimuse suurenemise, keda pealegi pidasid vangistuses naiivsed unistused, et lääs aitaks neil kõiki probleeme lahendada, piisas assotsiatsiooni allkirjastamisest ELiga. Seetõttu oli Janukovõtši keeldumine allkirjastada see ühing 2013. aasta lõpus. See oli põhjus, miks Kiievis algasid rahutused.
4
Lääneriigid õhutasid meeleavaldajaid avalikult massirahutustesse ning Viktor Janukovitš ja tema saatkond ähvardasid karmide sanktsioonidega, kui mässuliste vastu kasutatakse jõudu. Selle tagajärjel tekkisid verised rahutused, milles kõige aktiivsemat rolli mängis paremäärmuslik sektor. Janukovõtš oli sunnitud põgenema, võimule tuli läänemeelne valitsus, kuhu kuulusid paljud tulihingelised natsionalistid. Nende sündmuste loomulikuks tagajärjeks oli Krimmist lahkumine, kes soovis naasta Venemaa jurisdiktsiooni, samuti paljude Ukraina venekeelsete elanike nõudmised riigi föderaliseerimise ja vene keele riikliku staatuse kohta. Kiievi uued võimud vastasid neile nõudmistele jõhkrate repressioonidega. Ukraina Luganski ja Donetski regioonide territooriumil algas tõeline kodusõda, mis kestab tänapäevani.
