Kogu NSVLi eksistentsi vältel omistati kõrgeim riiklik autasu - Nõukogude Liidu kangelase tiitel - vaid umbes 13 tuhat inimest. Üks neist on Aleksander Stepanovitš Konev, legendaarne mees, Nõukogude-Soome ja Suure Isamaasõja osaline, Tööliste ja Talupoegade Punaarmee juhataja.
Elulugu
Aleksander Stepanovitš sündis Altai territooriumi väikeses külas puutetundliku nimega Barashki 1916. aasta suvel Vene talupoja Konevi peres. Ta sai selleks ajaks tavapärase koolihariduse - 6 klassi ja läks tööle oma sünnikolhoosi. Veidi hiljem, 1934. aastal kolis ta Stalini linna (nüüd Novokuznetsk).
1937. aastal, kui Aleksander Konev oli 21-aastane, astus ta sõjaväkke. Ta juhtus osa võtma lahingutest jaapanlastega 1939. aastal ja lühikeses Nõukogude-Soome sõjas 39–40. Ja varsti algas Suur Isamaasõda.
Sõja-aastad
Aleksander võitles Valgevene, Brjanski ja muudel rindel, sai kaks korda haavata, kuid sattus pidevalt natsidega raskete lahingute keskele, hävitades vaenlase oma kuulipildujast.
Augustis 42 tegi ta silma paistmas Oreli lähedal asuva Saksa tankikolonni hävitamises. Konevi kuulipildujaüksus hävitas 14 tankist 8, mis võimaldas vaenlase vägesid tagasi viia. Mõni nädal hiljem Berezovka lähedal peetud ägedas lahingus kattis Aleksandri kuulipildujate meeskond taganemise. Sõjamehe kaaslased tapeti ja ta piiras Saksa rünnakut enam kui kolm tundi üksi, kuni Nõukogude väed lähenesid. Sel ajal päästis kangelane imekombel surmast. 1943. aasta suvel eristas Aleksander end kuulsas Oryoli lahingus ja siis järgmises lahingus Renki jaamas suutis ta kuulutada kuulipildujatulega 7 Saksa vasturünnakut.
Verise 1943. aasta oktoobris vajasid Nõukogude väed kiiresti Dnepri ületamist ja Konev koos oma meeskonna sõduritega oli selle ületamise esirinnas. Nad ületasid jõe parvel ja sattusid raske paisu alla. Ja jälle tapeti Aleksandri seltsimehed, kuid ta suutis ise ületada, kaks punkrit kinni võtta ja hoida neid terve päeva vaenlase orkaanitule all. Sõja lõpus sai Konev teenitult NSV Liidu kangelase tiitli, kuid lisaks sellele on kangelasel palju ordeneid ja medaleid, mida tänapäeval hoiavad hellitavalt Aleksandri pärijad.
