Paljud inimesed positsioneerivad end kristlasteks, kuid samas pole neile elus antud püha ristimise sakramenti. Seda usku rahva teadvusse määratleb "usk südamesse", mis absoluutselt ei vaja kiriku "rituaalsust". Selline mõtlemine ei vasta õigeusu inimese maailmapildile, sest jumalasse uskumine tähendab Temasse usaldamist. Seetõttu peab usaldus ja usk avalduma Jumala käskude täitmisel.
Uue Testamendi pühakiri teeb selgeks püha ristimise vajaduse. Matteuse evangeelium lõppeb Issanda sõnadega, et apostlid õpetavad kõiki rahvaid, ristides neid isa ja Poja ning Püha Vaimu nimel. Teistes evangeeliumi kohtades räägib Kristus veest ja vaimus sündimise vajalikkusest, mis näitab Uue Testamendi ristimist. Selgub, et püha ristimise sakramenti ei kehtestanud inimene, vaid Issand Jeesus Kristus ise.
Kui inimene on usklik, siis peab ta seda konkreetsetel tegudel üles näitama, positsioneerima end kristlaseks mitte ainult oma südames, vaid ka ühiskonnas.
Püha ristimise sakrament on inimese hingeline sünd. Issand rääkis sellest igavese elu taassünnist vestluses Nikodeemusega Johannese evangeeliumis. Ristimisel võtab inimene jumala omaks, saab kristliku kiriku otseseks liikmeks. See on igavese elu (paradiisi) saavutamise eeltingimus, tingimusel et inimene pärast ristimist püüdleb Jumala poole. Issand ei päästa mitte ainult iga inimest eraldi, vaid kogu tema kirikut. Seetõttu, sõltuvalt sellest, milline seos on inimesel õigeusu kirikuga ja mis toimub päästmise hetkega.
Õigeusu usu järgi ristimise sakramenti andestatakse täiskasvanule kõik patud. Elu algab puhta kiltkivist. Äsja ristitud antakse võimalus hüljata endine patune elu ja alustada oma olemise uuendamist. Patusteta imikute ristimisel saab algse patu pesemine, millest absoluutselt kõik inimesed siia maailma tulevad, jälje.
Just püha ristimise sakramendis laskub jumalik arm inimesele, kes teeb äsja ristitud pühaku. Pühaduse soov on õigeusu jaoks maise elu peamine eesmärk ja tähendus. Muidugi kaotab inimene elu jooksul ristimisel saadud armu. Ent Issand ei jäta usklikke Temasse. Saades Kristuse kiriku liikmeks (olles ristitud), võib inimene alustada juba muid päästvaid kiriku talitusi, näiteks ülestunnistust ja osadust.
Lisaks sellele antakse inimesele ristimise sakramendis püha taevane patroon ja kaitseingel.
Selgub, et ristimise sakramendis nähakse Jumala enda lepingu täitumist. Tõeliselt uskuv õigeusu inimene peab selle sakramendi vastu võtma enne Kristuse kirikusse sisenemist. Ristimist ei võeta vastu maise materiaalse rikkuse, vaid tulevase igavese elu huvides. Ristimise sakramendis ühendab inimene Kristusega, tõrjub kuradit, avaldab oma head tahet, loobub kurjast.
Püha ristimine on inimese esimene oluline samm Tema Päästja Jeesuse Kristuse poole. Kogu ülejäänud elu peaks usklik inimene püüdma saada täiuslikumaks ja vajadusel puhastada oma hinge pattudest, pöördudes selle kaudu oma Looja ja Päästja poole.
