Valgevene treener Vladimir Zhuravel on alati silma paistnud tõhususe ja “pallitunnetuse” poolest. Ta leidis mängijatega hõlpsalt ühise keele, õpetas neid mängima mängu mis tahes positsioonil enesekindlalt ja võimsalt.
Elulugu
Vladimir Zhuravel sündis 1971. aastal Semipalatinski linnas (Kasahstan). Jalgpalli vastu hakkas ta huvi tundma juba varases lapsepõlves ja hakkas tegelema Mozõri noorte spordikooliga. Vladimiri esimene mentor oli A. Dergachev. Kaheksateistkümne ajal märkasid teda Minski Dünamo treeneritöötajad, nii et ta sattus sellesse meeskonda.
Ta mängis kuus aastat Dünamo eest kaitsjana ja otsustas seejärel proovida oma õnne Iisraeli Hapoelis. Viibinud seal ühe hooaja, mis polnud talle eriti edukas, naasis Vladimir kodumaale. “Dünamo” meeskonnas võeti ta jälle meelsasti vastu ning ta veetis meeskonnas veel kaks hooaega.
1990ndatel otsustas jalgpallur proovida kätt Venemaa klubides. Ta mängis Sotši Pärlile, Smolenski Crystalile. 2003. aastal naasis Vladimir Zhuravel uuesti Valgevenesse. Pärast mängimist meeskondades “Darida” ja “Torpedo” otsustas ta 2005. aastal lõpetada oma karjääri mängukarjääriga ja saada treeneriks.
Vladimir Zhuravel Minski Dünamo.
See otsus osutub talle hiljem edukaks - ta võtab kuus korda koos oma palatitega riigi meistri tiitli.
Profiilihariduseks valis Vladimir Smolenski kehakultuuri instituudi, mille lõpetas 1997. aastal. Seejärel läbis ta BSUFK-st ümberõppekursused. Seejärel sai ta treenerina UEFA Pro litsentsi.
Zhodino “Torpedo” enne matši Minski “Dünamoga”, 2004.
Juhendamine
Vladimir Zhuravel tegi treenerina oma viimase mängu meeskonnas - Zhodzina Torpedo - debüüdi. Siin töötas ta neli hooaega. Siis töötas ta koos Shakhtari (Salihorsk), Dünamo (Minsk), Gomeli ja Dünamo Brestiga ning üsna edukalt.
Minski “Dünamo” saavutas treeneritöö ajal paljudele Euroopa liigas ootamatu võidu meeskonna “Fiorentina” (Itaalia klubi, mis sai riigi meistrivõistluste kahekordseks võitjaks) üle. Võitis riigi hõbemeistrivõistlused. Klubi juhtkond lõpetas siiski lepingu Vladimir Ivanovitšiga, pidades meeskonna saavutusi mitte liiga muljetavaldavaks.
V. Zhuravel “Torpedo” treeneritöötajaskonnas.
Gomeli jalgpallurid said tänu treenerile Premier League'i avastada. Enne seda mängisid nad ainult teises divisjonis. Ja Bresti “Dünamo” tõusis edetabelis neljale positsioonile - kaheksandalt neljandale kohale.
Pärast taas riigist lahkumist valis Zhuravel tööle Kasahstani. Viimane meeskond, kellega ta töötas, oli Shakhtar Karagandast.
Spordipidudel kutsusid nad Vladimir Ivanovitši sageli "pehmeks" treeneriks. Need, kes teda isiklikult teadsid, kes töötasid koos temaga või tema juhtimisel, pole sellega nõus. Esiteks märgivad nad, et Zhuravel järgis alati põhimõtet: mängija peab aru saama, mida ja miks ta teeb.
Zhuravel oli tugev analüütik ja psühholoog. Ükski teose tühiasi ei jäänud tema tähelepanuta. Kõigi osalejatega, isegi nendega, kelle iseloom polnud lihtne, võis Zhuravel leida ühise koha. Kaalusin alati hoolikalt iga sõna, kogesin enda sees palju, ilma et oleksin kellelegi öelnud.
Sõbrad mäletavad alati tema huumorimeelt, mis aitas vastuolulisi situatsioone “lahendada” ja konflikte siluda, meeliülendas ja pani ta edasi liikuma.
Auhinnad
Jalgpallurina tegutsedes jõudis Zhuravel kuus korda Valgevene meistrivõistlustel meistritiitlile, kord tõusis teisele kohale. 1992 ja 1994 sai Valgevene karika omanikuks. Iisraeli koondise eest rääkides jõudis finaali.
Olles viis korda palatitega treener, sai temast Valgevene meistrivõistluste hõbemedalist. Tema trofeede hulgas on Valgevene karikavõistlused ja esikoht riigi Esiliigas.
