Kahekojaline parlamendisüsteem on omane paljudele maailma riikidele. Enamasti on parlamendi jagunemine ülem- ja alamkojaks edukatele arenenud riikidele omane.
Kasutusjuhend
1
Kahekojaline parlament on parlamendi struktuur, kus see esinduskogu koosneb kahest kojast. Sellel terminil on ka teisi nimesid - bikameralism, bicameralism, süsteem Bicameral. Lisaks on erinevates osariikides igal majal erinevad nimed.
2
Tänapäeval on maailmas kahekojaline parlamendisüsteem enam kui 70 riigis. Nende hulgas on nii üksikriike kui ka föderatsioone, nii vabariike kui ka monarhiaid. Reeglina on need riigid positiivsete majanduslike ja sotsiaalsete näitajatega. Nende hulka kuuluvad sellised riigid nagu USA, Saksamaa, Austraalia, Prantsusmaa, Belgia, Austria, Šveits, Jaapan, Ühendkuningriik, Hispaania, Itaalia, Kanada, Holland ja paljud teised. Lisaks on kahekojaline ka Vene Föderatsiooni parlament. Seda nimetatakse föderaalseks assambleeks ja see koosneb Riigiduumist ja Föderatsiooninõukogust.
3
Parlamendi kojad ei ole koosseisu, volituste ja moodustamiskorra osas võrdsed. Seal on jaotus alumisse ja ülemisse kambrisse. Sageli vaatavad alamkoja esindajad vastu seadused ja võtavad need vastu ülemkojale kinnitamiseks. Selle esindajad saavad aga seaduse kas heaks kiita või tagasi lükata ilma seda muutmata.
4
Parlamendis ülemkoja põhifunktsioon on stabiliseerumine. See minimeerib konfliktiolukorrad osariigi valitsusharude vahel, ei võimalda vastu võtta kahtlasi ja vastuolulisi seadusi, mis pole rahaliselt ja inimlikult kinnitatud. Tänu sellele ei kasuta president praktiliselt oma vetoõigust seaduseelnõule. Ülemine maja vabastab osaliselt konstitutsioonikohtu paljudest ülesannetest, kuna see analüüsib hoolikalt iga parlamendi alamkojast lahkunud seadusandlikku normi. Seega usaldavad inimesed rohkem ametivõime. Kahekojaline süsteem võimaldab riigi iga piirkonna elanike proportsionaalset esindatust.
5
Ülemine maja moodustatakse sageli vähem demokraatlikul viisil kui alumine: esindajate vanusepiir on kõrgem, mitte kõik riigi elanikud ei saa valida asetäitjaid, vaid piirkondlikud omavalitsused. Lisaks ei pruugi ülemkoda olla üldse valitud organ. Seega pakub kahekojaline süsteem riikliku tähtsusega otsuste tegemisel rohkem konservatiivsust, drastiliste muudatuste tõenäosus on väiksem.
