Vana-Kreeka on teatrikunsti sünnikoht. Selles hakati esmakordselt ehitama teatrihooneid, ilmusid esimesed draamažanrid ja arenes näidendi klassikaline vorm. Esimesed näitlejad ilmusid Kreekas. Etenduste õnnestumises mängisid olulist rolli kostüümid ja maskid.
Vana-Kreeka teatri päritolu ja eripärad
Teatri päritolu seostatakse Dionysose kultusega, mida peeti algselt looduslike jõudude jumalaks, ning seejärel sai sellest veini ja veinivalmistamise jumal. Just sellises ametis oli Dionysos iidsete kreeklaste südamele eriti kallis. Aasta jooksul tähistati Kreekas mitu Dionysosele pühendatud puhkust. Neist kõige säravam ja suurejoonelisem oli Suur Dionysius, mida tähistati terve nädala. Puhkuse kulminatsiooniks olid teatrietendused, mis toimusid draamakonkurssidena tragöödiate ja komöödiate autorite vahel.
Konkursil lubati osaleda kolmel traagilisel luuletajal. Igaüks neist esitas tähelepaneliku Ateena avalikkuse ette kolm triloogiat moodustanud tragöödia ja ühe satiiridraama. Võistlus kestis kolm päeva, igas mängisid ühe autori tööd. Õhtu poole esitleti võistlusel ka komöödiat.
Esimene, keda tunti luuletaja ja näitekirjaniku nime järgi, oli tema teostes ainus rollide esitaja Fezpid. Thespidi tragöödiad koosnesid näitleja osast, vaheldumisi koorilauludega. Klassikalise tragöödia suur looja Aeschylus tutvustas teist näitlejat ja tema noorem kaasaegne Sophocle tutvustas teist. Seega ei ületanud antiik-Kreeka maastikul näitlejate maksimaalne arv kolme. Kuid kuna üheski dramaatilises teoses oli näitlejaid palju rohkem, pidi iga näitleja mängima mitu rolli. Näitlejad võisid olla ainult mehed, nad etendasid ka naisrolle. Iga näitleja ei peaks mitte ainult mehaaniliselt jutustama poeetilist teksti, vaid omama ka vokaalseid ja koreograafilisi võimeid.
