Erinevatel aegadel ja eri riikides oli platoonide arv ja otstarve väga erinev. Tänapäevani säilinud kontseptsioon platoonidest kui organisatsioonilisest lahinguüksusest ei võtnud kohe kuju.
Rühma mõiste ajaloos.
Ajalooliselt polnud rühm ainult organisatsiooniüksus, vaid sellel oli konkreetne eesmärk - tulistada vaenlasi. Nii et Rootsi kuninga Gustavi ajal olid teiseks platooniks kolm vintpüssimeeskonda, mis jagunesid kahte tüüpi: tulistavad ja relvi laevad.
Venemaal tekkis rühma mõte esmakordselt keiserlikel aegadel - 1915. aasta lõpus. Algselt ilmusid nad grenadierides ja jalaväes, hiljem levisid seda tüüpi muud tüüpi sõjaväeosades. Need koosnesid ühest ohvitserist, neljast allohvitserist ja 48 tavalisest sõdurist, kes olid nende käsutuses.
Platoonid NSV Liidus ja Vene Föderatsioonis.
Nõukogude armees alustatud kuulsad sõjalised traditsioonid on säilinud tänapäevani. See puudutab ennekõike sõjalaevade arvu järgi olevaid platoone, mida peetakse endiselt optimaalseks ja mis pole muutunud rohkem kui kaheksakümmend aastat. GRU erijõudude, mida peetakse Vene Föderatsiooni armee kõige eliidi sõjaväelasteks, koosseisus on 9–18 inimest, sõltuvalt sellesse kuuluvate erirühmade arvust.
Tankiüksuses moodustatakse rühm vastavalt inimeste arvule, mida on vaja paagi juhtimiseks ja selle teenindamiseks väljumiste ajal ja seisaku ajal. Nii moodustatakse näiteks T-72 paagi jaoks rühm, mis koosneb 9 inimesest.
Rühma komplekteerimise keerukamal struktuuril on suurtükiväed. Siin sõltub kõik sellest, millist relva antud rühm kasutab ja sellest tulenevalt, kui palju harta kohaselt peaks sellise varustuse üksusi kuuluma ühte organisatsiooniüksusesse. Praktikas selgub, et suurtükiväeplatvormide arv võib olla miinipildujates 10–12 inimest, suurtükiplatoonides kuni 20–25 inimest.
