Sõna “skulptuur” pärineb ladina keelest “sculpo”, mis tähendab lõigatud, nikerdatud. See on üks vanimaid kujutava kunsti liike, mis põhineb kolmemõõtmelise pildi põhimõttel.
Suurepärased välismaa skulptorid
Skulptuuri välimus omistatakse ürgsele ajastule. Esimesed tööd on seotud inimese tööalase aktiivsuse ja tema tõekspidamistega.
Esimesed suured skulptorid, kelle nimed on kunstiajaloos säilinud, olid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma skulptorid - Miron, Phidias, Skopas, Policlet, Lysippus, Praxiteles. Nende teosed on adresseeritud vabadele kodanikele ja on paljuski iidsete müütide plastiline kehastus. Harmooniliselt arenenud isiksuse ideaalid olid kehastatud kangelaste, sõdalaste, olümpiamängude sportlaste ja jumalate piltides. Nende kõige täiuslikumate skulptorite loomingulisus näitas Kreeka skulptuuri humanistlikku olemust: inimkeha ilu ja kinnitust inimese olulisusele.
Seda tüüpi kunsti tõeline õitsemine toimus keskajal. Donatello ja A. Verrocchio astusid iseseisvate kujude loomisel väga olulise sammu edasi, sel ajal täiustati pronksi valamise ja surutrüki tehnikat, kasutati majolika tehnikat.
Renessansi skulptorite seas paistavad silma ka J. Pilon ja J. Goujon Prantsusmaal, A. Kraft ja F. Stoss Saksamaal, M. Pacher Austrias.
Renessansi üks tippe on Michelangelo skulptuur, mis on täis titaanlikku jõudu ja intensiivset draamat. Tema looming “Mooses”, “Ülestõusnud ori” ja “Surev ori”, “Pieta” on täis tragöödiat, plastilist jõudu ja sisemist pinget.
19. sajandi lõpus tõusis suure prantsuse skulptori Auguste Rodini täht, luues teoseid, mis olid emotsionaalse mõju poolest silmatorkavad: Citizens Calle, Thinker ja Kiss.
