Õigeusu kirikusse sisenedes näeb usklik pühade piltide ees palju küünlaid ja lampe. Küünalde süttimise ikoonide ees rakendatakse nüüd kõigis õigeusu kogudustes.
Õigeusu arusaamas olev küünal on inimeste jumalaohvrite sümbol. Lisaks on küünla süütamisel püha pildi ees teatud tähendus ja see kannab ka vaimset tähendust. Niisiis tuletab küünla põletamine inimesele meelde, et tema palve peaks olema "kuum", puhtast südamest lausutud. Samal ajal peaksid uskliku mõtted tõusma “leina alla” - taeva poole, sarnaselt sellele, kuidas põleva küünla leek tingimata üles tõuseb, sõltumata sellest, millises asendis inimene küünalt hoiab.
Valgustusseadmete praktika pärineb Vanast Testamendist. Pentateuchi hulka kuuluv Exoduse raamat sisaldab tõendusmaterjale Jumala käsu kohta Moosesele tutvustada tava põlema lampi enne lepingu laeva, kus asusid kümme käsku. Niisugune määrus pidi Vana Testamendi kohaselt olema “põlvkondade igipõline seadus” (2Ms 27:21). Lisaks rääkis Jeesus Kristus oma tähendamissõnades sümboliliselt süüdatud lampidest, mis sümboliseeris erilist põlemist. Näiteks tähendamissõnas peigmehe ootusest neitsite poolt. Evangeeliumi teisest kohast võib lugeda, et põlev küünal on pimedas ruumis valguse allikas, seetõttu peavad ka inimlikud asjad maailma armuliste teoste valgustamiseks olema heledad.
Püha ikoonide ees küünlad süüdatakse ka märgiks inimese seotusest Jumalaga, jumalikust armus ja pühadusest. Sellepärast ei tohiks templis küünlate panemise suhtes olla ametlikku suhtumist. Protsess ise peab tingimata kaasnema palvega. Järgides aktsepteeritud traditsiooni, ei saa küünlaid külma südamega panna, sest sel juhul muutub see rituaaliks, mis on kristlase jaoks absoluutselt mõttetu.
