Alates primitiivse kogukondliku süsteemi ajast on ühiskonna struktuur muutunud mitu korda keerukamaks. Uute sotsiaalsete rühmade tulekuga on varasemad juhtimismeetodid aegunud. Ühiskonna kui sotsiaal-juriidilise süsteemi tõhusaks toimimiseks oli vaja spetsiaalse regulatiivse mehhanismi tekkimist, millest sai poliitika.
Poliitika teke on ajalooliselt loogiline protsess, põhjustatud objektiivsetest põhjustest. Mees, kes elab väikeses hõimkonnas, astus iga päev kohutavasse lahingusse eluslooduse maailmaga. Juhi tahtele alludes pidi tänapäeva inimese kauge esivanem lahendama ülitähtsa ülesande - ellu jääda.
Kui inimesed õppisid veiseid kasvatama, leiba külvama ja usaldusväärseid eluruume ehitama, jõudis nende elukvaliteet täiesti uuele tasemele. Nüüd lakkasid inimesed jahil massiliselt suremast, kõigil oli piisavalt toitu ja ilmnes isegi ülejääke. Valitsevad ringkonnad üritasid mitte ainult oma rikkust suurendada, vaid ka kindlustada selle kasutamise õigust. Soov omada materiaalset rikkust on üks esimesi eeldusi poliitika kujunemiseks.
Muinasmaailma valitsemisstruktuuri keerukuse teine põhjus oli sõjaoht. Sageli kaotas hõim pärast järjekordset loodusõnnetust suurema osa oma kariloomadest ja põllukultuuridest. Enda toitmiseks ründasid inimesed teisi hõime. Ja hävingu oht ajendas juhte ühendama hõimude liite, et ühiselt vaenlastele vastu astuda. Kuid ühendamise ajal ei soovinud mitte ükski muistsetest valitsejatest kaotada omaenda võimu ja privileege, mis tähendab, et oli vaja leppida paljude soodsate tingimustega, mille korral liidu loomine aset leiab. Nii muutus ühiskonna struktuur järk-järgult keerukamaks ja juhid hakkasid mõistma läbirääkimiste kunsti, et kaitsta hõimu huve ja veenda liitlasi nende õigsuses.
Poliitika areng sai uue vooru esimeste linnade tulekuga. Mõiste "poliitika" ise tõlgitakse kreeka keelest kui poliitikast, s.t. linn. Linnades stabiilse elu korraldamiseks ei piisanud enam juhi tugevast käest. Ilmusid uued sotsiaalsed probleemid, vajalik oli võimude lahusus, sest füüsiliselt ei suutnud üks inimene enam kontrollida kõiki ühiskonna sfääre. Need ja muud tegurid aitasid kaasa esimeste seaduste ilmumisele, mille tagajaks oli linnapea.
Valitsejal oli reeglina vastaseid, kes tahtsid tema koha asuda. Kuid kui ürgses hõimus võis mehest saada liider, kes kutsus praeguse valitseja duelli ja võitis ta, siis antiikajal ei lahendatud selliseid küsimusi enam jõuga. Oli vaja koondada toetajaid, veenda ühiskonda muutuste vajalikkuses ja võimu saavutamiseks võtta mitmeid meetmeid. Need tingimused stimuleerisid poliitika arengut.
