Peaaegu iga õigeusu kiriku jumalateenistusega kaasneb tsensuur. Viiruki (viiruki) põletamisel jumalateenistusel on iidne ajalugu ja sellel on eriline tähendus.
Vana Testamendi tsensuur
Vana Testamendi ajal olid niinimetatud põletusohvrite kaudu Issandale ohverdamised laialt levinud. Juba enne Moosese aega ja kaua enne liturgilise Vana Testamendi telgi loomist sümboliseeris kõrgustesse tõusevate ohvrite suits suits inimese taeva poole suunatud palvet Issandale.
Alates Vana Testamendi kummardamise ilmumisest telgis on pühade objektide ees tsenseerimine olnud tavaline tava. Nii käskis Issand ülempreester Aaronil tsenseerida pakti laeka ees, kus asusid kümne käsuga tahvelarvutid. Exoduse raamatu järgi pidi selline riitus toimuma hommikul ja õhtul. Samast Vana Testamendi raamatust on teada, et Mooses tegi viirukit kuldse altari ees viirukil, mille ajal tabernaaklile laskus pilv ja „Issanda au täitis selle” (2Ms 40: 27, 34)
Mis sümboliseerib tänapäevast tsenseerimist
Uue Testamendi aegadel säilitati viirukite põletamise pühakodade ajal jumalateenistuste ajal. Tsenseerimine ise sümboliseerib Püha Vaimu erilist armu, aga ka inimeste palveid, mida pakutakse Kõigekõrgema Jumala troonile. Viiruki ajal võtab inimene sümboolselt osa jumalikust armusest, seetõttu tuleks iseenesest erilise aupaklikkusega vigastada viirukit. Pole juhus, et usklikud kirikus osalevad enne hõõguvat preestrit või diakonit.
Püha isad viitavad veel ühele viiruki sümboolsele nimetusele. Nii nagu viirukil on meeldiv aromaatne lõhn, on ka Jumalale meeldivad kristlikud palved, mida pakutakse kindla usu ja südamega. Kuna kuumus tuleb kuumast söest, peaks kristlase palve olema eriti innukas, "kuum".
Õigeusu traditsioonides teostatakse kõiki mitte ainult trooni, altari ja ikoonide ees. Teenistustsensori vaimulikud ja kummardajad, pöörates seeläbi jumalakartlikku austust iga inimese jumalakuju eest.
Eriti selgelt kajastub viiruki tähendus õigeusu kirikutes, Solunsky õnnistatud Siimeon:
Seal on ka tsenseerimise praktiline külg. Arvatakse, et deemonid värisevad pühitsetud viiruki ja viirukisuitsu üle. Kristlikust praktikast on teada juhtumeid, kui demonoseesilised inimesed ei talu viiruki ja suitsu lõhna, mis sümboliseerib armu. Mõned pühad isad kirjeldavad, kuidas viiruki ajal jätsid deemonid kannatanud inimese keha maha.
Seega on viiruki kaudu pühitsetud kõik ümbritsev.
