Sageli püüdes fraasi kasutades ei mõtle inimene isegi selle tõelisele tähendusele. Väljend "Surnute kohta on kas hea või pole midagi."
"Sellest sai peaaegu vene vanasõna. Miskipärast arvatakse, et surnud inimene kohe ei karju. Surm ümbritseb teda salapärase haloga ja võib hukka mõista inimese, kes hakkab Maa peal surnut laimama, tuletades meelde tema eluaegseid lahedaid tegusid.
Kust see väljend tuli?
See väljend, mis on muutunud peaaegu tegevusjuhiseks, on Diogenes Laertiuse traktaadis - "Õigeusu filosoofide elu, õpetamine ja arvamus". De mortuis nihil nisi bonum või De mortuis nil nisi bonum dicendum est. Selle aluseks oli Hiltoni (6. sajand eKr) - τὸν τετνηκóτα μὴ κακολογεῖν - avaldus, mida võib tõlkida kui "Ära surnuid laita".
Samuti on olemas täiesti erinev ladina vanasõna: De mortuis - veritas, mis tõlkes tähendab "Surnute kohta - tõde".
Neil kahel väljendil pole üksteisega midagi ühist, seetõttu otsustab kumb neist ise.
Selgub, et selles küsimuses pole üksmeelt, eriti kuna tõde, nagu teate, on kõigil oma. Mõne jaoks oli surnud inimene parim, kuid kellelegi, vastupidi, tõi see elus palju kurbust.
Kui kõik kogunevad ja hakkavad lahkunu maisel teel oma isiklikku seisukohta avaldama, tekib kindlasti suur skandaal, seetõttu peetakse halvaks rääkida surnuist halvasti.
Muud versioonid
Ikka on selline arvamus olemas, surnute kohta on võimatu halvasti rääkida, mitte sellepärast, et oleks selline vanasõna. Arvatakse, et surnud inimene ei saa end enam õigustada ja ometi on ka kõige kohutavamatel kurjategijatel õigus advokaadile. Lahkunu kohta halvasti rääkides võtab inimene endale prokuröri ja kohtuniku rolli ning kellel on õigus konkureerida Jumalaga, kellele surnu hing otse läks.
Inimestel on ka teine usk, kui nad räägivad surnud inimesest halvasti, siis tema hing hakkab muretsema ning laimu ja vale pärast võib naine isegi naasta ja kurjategija kätte maksta.
Samuti ei räägi nad surnuist halvasti, sest nad ei taha tema sugulasi ja sõpru solvata. Just eetilistel põhjustel.
Miks mõnikord saab surnuist ikka halvasti rääkida
Kui te vaatate, selgub, et mitte ükski inimene Maal ei pea sellest reeglist kinni. Muidugi üritavad kõik surnud sugulaste, sõprade ja tuttavate üle mitte laimu teha, kuulsate inimeste suhtes see kirjutamata seadus siiski ei kehti. Mida rohkem inimene on kuulus, seda aktiivsemalt paljastatakse kõik tema elu üksikasjad.
Ja mis saab siis kurjategijatest, maniakkidest ja tapjatest? Kuidas saate meenutada Andrei Chikatilo või Adolf Hitlerit lahke sõnaga või lihtsalt vaikida nende kuritegudest.
