Ladina keel on üks hämmastavamaid. Seda peetakse surnuks, kuna see on juba ammu väljunud keeltest, kuid seda õpetatakse ülikoolides, kasutatakse teadusringkondades ja paljud ladinakeelsed sõnad on endiselt kasutusel. Ladina keel suri osaliselt ja säilitati osaliselt teaduse, meditsiini, terminite keelena.
Ladina keel
Ladina keel ehk ladina keel on üks vanimaid indoeuroopa keeli, millel oli kirjakeel. See ilmus muistse Itaalia rahvaste seas teisel aastatuhandel eKr, asendas teisi itaallaste räägitud keeli ja sai peamiseks Vahemere lääneosas. Keel saavutas haripunkti esimesel sajandil eKr, kui kirjutati välja nn klassikalise ladina keele, kirjakeele, areng, milles kirjutasid Cicero, Horace, Vergil, Ovid. Ladina keel paranes samaaegselt Rooma arenguga ja selle kujunemisega Vahemere suurima riigina.
Veelgi enam, see keel elas üle postklassika ja hilise ladina keelt, milles olid juba välja toodud sarnasused uute romaani keeltega. 4. sajandil moodustati keskaegne ladina keel, millele kristlusel oli oluline mõju. Piibel tõlgiti ladina keelde ja sellest ajast on sellest saanud püha keel. Sellele olid kirjutatud kõik teoloogilised tööd. Renessansiaegsed tegelased kasutasid oma tööde kirjutamiseks ka ladina keelt: selle peale kirjutasid Leonardo da Vinci, Petrarch, Boccaccio.
