Lyubov Polištšuk on vene näitleja ja laulja, keda tunnustab riigi rahvakunstnik. Tema eluloos on palju filmimist kümnetes populaarsetes filmides ja etendustes, millest võinuks saada veelgi rohkem, kuid näitlejanna elu katkes traagiliselt 2006. aastal pärast pikka haigust.
Elulugu
Lyubov Polištšuk sündis 1949. aastal Omskis, üles kasvanud lihtsas tööliste peres. Lapsest saati õppis tulevane näitlejanna muusikakoolis, õppis tantsu ja vokaali. Tema algne unistus oli saada lauljaks, nii et pärast kooli astus Armastus ühte Moskva popikooli. Pärast kooli lõpetamist 1967. aastal naasis Polištšuk Omskisse ja asus tööle filharmoonias. Selleks ajaks oli ta juba abielus Valeri Makaroviga, kellega koos laval esines.
Lyubov Polištšuk jõudis teatrisse tänu Marian Belenkyle, kes kirjutas oma etenduste jaoks stsenaariumid. Just tema kutsus ta Moskva muusikahalli lavale esinema. Selle tulemusel astus Love praegusesse saali truppi, kellega ta tuuritas enam kui aasta. 1974. aastal tegi Polištšuk oma debüüdi filmimaailmas, näidates filmi "Täht ja Lyra". Pärast mitmeid episoodilisi rolle ootas teda edukas filmimine filmis "12 tooli" koos Andrei Mironoviga.
Ja ometi ei saanud Lyubov Polištšuk populaarseks filminäitlejaks, jätkates peamiselt teatrilavastuste mängimist. Alles 80-ndatel otsustas ta läbida koolituse GITIS-is, mis avas tema jaoks tee suurematele filmiprojektidele. Populaarne tunnustus ei võtnud kaua aega: 1989. aastal jäid näitlejanna meelde kõigile sensatsioonilise filmi "Intergirl" jaoks. Pärast seda olid sellised projektid nagu “Armastus privileegidega”, “Ta on endiselt Munchausen”, “Metsik tuul” jt.
Märkimisväärse panuse eest kunsti arengusse 1994. aastal pälvis Lyubov Polištšuk maineka riigi rahvakunstniku tiitli. Kahjuks ei õnnestunud tal 2000ndatel end täielikult kuulutada: näitlejanna jäi meelde vaid rolli eest populaarses sarjas "Minu õiglane lapsehoidja". Sel hetkel olid tema elu viimased aastad juba käes.
