Liivi ordu oli Teutooni ordu autonoomne haru ja aastatel 1435–1561 Liivi Konföderatsiooni üks liikmeid. Ordu täisnimi on Liivimaa Kristuse Rüütlite Vennaskond. Korra valitses meister ja tegeles lõputute sõdadega.
Liivi ordu oli Saksa sõjalis-poliitiline organisatsioon ja põhines Liivimaa maadel - kus asuvad nüüd Läti ja Eesti.
Tellimuse vormistamine
Liivi ordu ajalugu algas 1217. aastal, kui Taani kuningas Waldemar II rajas Eesti maadele Reveli linnuse (nüüd asub siin Tallinna linn). 13 aasta pärast läks osa Eesti maadest üle Riias 1202. aastal asutatud Saksa Mõõgameeste Ordule. Mõõgameeste meelevalda jäänud territooriumil valitsesid vogatid ja väejuhid. Vallutatud maad jagati katoliku vaimulikele ja ordu rüütlitele. Rüütlite pidamise koormus lasus kohalikel elanikel. Hiljem hakati ordu kutsuma Liivlasteks liivlaste - sellel territooriumil elanud läänemeresoome rahva auks. Formaalselt allus Liivi ordu Saksa keisrile ja paavstile.
Struktuur ja juhtimine
Ordu moodustanud inimesed jagati kolme suurde rühma. Teenivad vennad olid käsitöölised ja oravad, preestervennad olid vaimulikud ja rüütlivennad olid sõdalased. Liivi ordu rüütlit sai eristada valge mantli abil, millel oli kujutatud mõõka ja punast risti.
Ordu eesotsas oli meister (maameister), analoogiliselt Saksa suurorderiga, mida valitses suurmeister. Ordu pea valisid rüütelvennad ja täitsid kontrollfunktsioone. Tema sõna tajutakse käsuna. Teutooni suurmeister ise ei tulnud kunagi Liivimaale, ei tahtnud rikkuda kohalikku autonoomiat. Ta eelistas oma suursaadikud sinna saata. Leedu ordu esimene meister oli Hermann von Balk, kellel oli sel ajal juba teutooniumi meistri tiitel. Viimane Liivi ordu mõisnik oli Gotthard Ketler. 1559. aastal sõlmis ta lepingu Poola kuningaga ja andis ordule kuuluvad territooriumid üle Leedu ja Poola protektoraadile.
