Igapäevaelus koheldakse reeglina variseriks kutsutavat inimest teatava põlgusega: selles elus on kombeks silmakirjatsejaid kutsuda. Neile ei meeldi tavaliselt heaperemehelik käitumine. Kuid just sõna "variser" tuli tänapäevasesse keelde muistsest Juudamaast, kus see algselt oli seotud usulise liikumisega, mitte aga isiklike omaduste hindamisega.
Variserid kui usuliikumise esindajad
II sajandil eKr tekkis Juudeas mitme sajandi jooksul sotsiaalne ja usuline liikumine, mille esindajaid kutsuti variserideks. Nende iseloomulik tunnus oli käitumisreeglite sõnasõnaline järgimine, osav vagadus ja väljendunud fanatism. Sageli nimetatakse variserideks ühe filosoofilise suundumuse järgijaiks, mis kahe ajastu vahetusel levis juutide seas. Variseride õpetused moodustasid tänapäevase õigeusu judaismi aluse.
On teada kolm peamist heebrea sekti. Neist esimene oli saduserid. Sellesse ringi kuulusid raha- ja klanniaristokraatia liikmed. Saduserid nõudsid jumalike institutsioonide ranget täitmist, tunnustamata täiendusi, mida usklikud sageli usku tõid. Esseneeni sekti eristas see, et selle esindajad, pidades seadust muutmatuks, eelistasid elada üksinduses, milleks nad käisid kaugetes külades ja kõrbetes. Seal tutvusid nad Moosese antud seadustega eriti hoolikalt.
Variserid moodustasid kolmanda usuharu. Selles sektis võis kohata neid, kes tulid välja massidest ja suutsid ühiskonnas tõusta oma võimete arvelt. Variseride liikumine arenes ja tugevnes vastuolulises võitluses saduseride vastu, kes üritasid kontrollida templirituaale.
