Mõiste "sentimentalism" moodustus sõnast "sentimentaalne", mis tõlgiti sõna-sõnalt prantsuse keeles: "tundlik". Nii hakati XVIII sajandil nimetama kirjanduslikuks suunaks, mis hõlmab "tundlikku luulet", "romantikat kirjades", "pisaravat mängu".
Kasutusjuhend
1
Sentimentalismi järgivad autorid püüdsid mitte ainult detailselt paljastada oma kangelaste sisemaailma, vaid ka puudutada lugejaid, äratada neis haletsust ja kaastunnet. Sentimentalism sai kiiresti väga populaarseks, sealhulgas Venemaal. Selle kirjandusstiili rajajaks Venemaal oli kuulus kirjanik, ajaloolane ja riigimees - Nikolai Mihhailovitš Karamzin. Ta sündis detsembris 1766 erru läinud ohvitseri peres. Tulevase sentimentalisti kauge esivanem oli tatari Kara-Murza, kes läks Vene tsaari teenistusse. Tema nimi, vene keelde pisut muudetud, sai perekonnanimeks. Nii tekkis karamzinide üllas perekond.
2
Oma isa tahet täites astus 16-aastane Nikolai 1783. aastal mainekaima kaardiväe rügemendi - Preobrazhensky teenistusse, kuid peagi oli ajateenistus pettunud ja läks pensionile. Mõni aasta hiljem läks Karamzin välismaale. Ta külastas paljusid suuri linnu, eriti Pariisi Koenigsbergi. Selle reisi tulemus, aga ka Karamzini kohtumised ja vestlused mõne kuulsa inimesega (sealhulgas Voltaire'iga) oli raamat "Vene ränduri kirjad". Avaldatud aastatel 1791–1792, tõi see väga noore autori, kes oli vaevalt astunud üle kahekümne viie aasta piiri, suure kuulsuse ja hiilguse. Ja kui 1792. aastal ilmus järjekordne Karamzini romaan “Vaene Liza”, sai täiesti selgeks, et vene kirjandusse jõudis küps omapärase stiiliga autor, kes püüdis võimalikult hästi inimese sisemaailma paljastada.
3
Mõne uurija arvates pärineb nendest teostest moodne vene kirjandus, mis on kirjutatud laitmatult korrektses ning samal ajal elavas ja kujundlikus keeles, ilma paatose, metafooride ja pretensioonikuseta. “Vene ränduri kirjades” näis autor jagavat lugejaga oma mõtteid enda, oma mõtete, tunnete kohta, mis tekivad, kui ta näeb kuulsate inimestega kohtumisel kauneid monumente, loodusobjekte. Ta rääkis avalikult mitte ainult oma entusiastlikest muljetest, vaid ka melanhooliast, koduigatsusest.
4
Paljud autorid, keda rõõmustas ja inspireeris Karamzin "Vene ränduri kirjad", asusid sarnaseid teoseid looma. Selle raamatu motiivide põhjal kirjutati peagi Reisimine Kaasani, Vjatkasse ja Orenburgi 1800 (Nevzorov), Reisid Väikesele Venemaale (Špalikov), Reisid Keskpäeva Venemaale (Izmailov) jt. Nii tekkis ja arenes Venemaal sentimentaalsus.
