Kondrat Krapiva on Valgevene Nõukogude kirjanik, näitekirjanik, satiirik, tõlkija ja luuletaja. Ta tegeles ühiskondliku ja kirjandusliku tegevusega. Vabariigi rahvuskirjanik oli filoloogiateaduste doktor, Valgevene NSV Teaduste Akadeemia akadeemik. Stalini laureaat ja riigipreemiad.
Valgevene kirjanik Kondrat Kondratovitš Atrakhovitš kirjutas feuilletoni, muinasjutte, novelle. Ta oli ka riikliku linguogeograafia teoste autor.
Kutsumuse tee algus
Kirjaniku elulugu algas Nizoki külas 1896. aastal. Talupoegade perre sündis poiss 22. veebruaril (5. märtsil). Tema vanemad soovisid, et tema suureks saades ainus poeg tegeleks põllumajandusega.
Ta õppis kihelkonna maakoolis. Seejärel astus ta riigikooli, lõpetas Veergude kooli 4. klassi. Sealt viidi ta üle Koydanovi kooli. 1913. aastal sooritati riigieksami saamiseks eksam väliselt.
1914. aasta sügisel hakkas õpetama Kondrat Kondratovitš. Aasta hiljem mobiliseeriti ta. Märtsis 1916 lõpetas ta Gatchinas asutatud kooli. Tulevane kirjanik võitles Rumeenia rindel. Mobiliseerimine algas 1918. aasta veebruaris. Nõgese õpetaja naasis taas Kamenka külla.
Sealt suunati ta uuesti sõjaväkke, kus noormees teenis kuni aastani 1923. Pärast naasmist hakkas ta õpetama tööd Ostrovoki külas. Otsustanud täiendusõppe saada, astus Kondrat 1926. aastal ülikooli pedagoogikaosakonda. Neli aastat hiljem lõpetati uuringud.
Aastatel 1932–1936 töötas lõpetanu ajakirja Flame of the Revolution toimetajana. Seejärel saadeti nõges Lääne-Valgevenesse. Tal oli võimalus osaleda Soome sõjas. Seejärel töötas kirjanik ajalehe eesliinina.
Kirjanduslik tegevus
Trükises "Juht" jätkus töö aastatel 1945–1947. Kirjanik oli toimetuse kohal. Teda saatis 1946 vabariigi esindaja ÜRO Peaassambleele. Krapiva Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudis juhtis ta keeleteaduse sektorit. Siis sai temast keeleteaduse ülikooli direktor.
Kuni 1982. aastani töötas Kondrat Kondratovitš Vabariikliku Teaduste Akadeemia asepresidendina. Yakub Kolose instituudis oli ta leksikoloogia osakonna juhtivkonsultant.
Tulevane kuulus kirjanik hakkas äkki kirjutama. Jalutuskäigu ajal nägi ta ajalehte "Nõukogude Valgevene". Tulevane autor otsustas märkmeid lugeda. Neile noormees meeldis. Ta otsustas proovida oma jõudu kirjaniku rollis.
Iga päev kirjutas ta vähemalt paar rida, kuid ei öelnud kunagi kellelegi, millist tööd ta töötab. Autor kirjutas oma kompositsioonid kohe valgevene ja vene keeles. Tema kirjanduslik debüüt oli poeetiline feuilleton "Kunagi ammu". Nad avaldasid selle 1922. aastal Krasnoarmeyskaja Pravdas. Samal ajal andis "Nõukogude Valgevene" välja satiirilise poeetilise kompositsiooni, mille nimi oli "Matchmakers".
Tunnustamine
Kahekümnendate aastate keskel ilmusid kirjaniku Osti ja Nettle'i esimesed kogud. Satiristina tuntuks saanud autor püüdis kirjutada tõsiseid teoseid. Toimetajad kiitsid kõik esseed heaks, kuid avaldada lubati ainult satiirilisi. Nõges õppis feasilletonil proosaalset suunda. Siis see tegevus unustati.
Kõigis väljaannetes, kus Kondrat Kondratovitšil oli võimalus toimetada, kaitses ta oma emakeelt, naeruvääristades rahvuslikku alust. Sellele teemale on pühendatud autori fabula nimega “kits”.
Kirjaniku isiklik elu oli õnnelik. Jelena Konstantinovna Makhnachist sai kirjaniku naine. Nad elasid koos enam kui nelikümmend aastat. Tutvumine toimus põlisasukas Kondrata külas. Perre sündis kaks last, tütar Ljudmila ja poeg Igor.
Kirjanik on teinud palju tõlkeid. Ta tõlkis valgevene keelde Ševtšenko, Majakovski, Puškini, Twardovski, Tšehhovi, Shakespeare'i teosed. Kuni oma elu lõpuni ei peatanud autor kirjutamist. Kirjutusmasinat tuli edasi lükata ainult nägemise järsu halvenemise tõttu.
Viimane teos oli Nettle'i 86-aastaseks saamisel loodud teos “Seinal”. 1983. aastal tehti kirjanikust dokumentaalfilm.
