Paljud usklikud ootavad eriti huviga Issanda Jeruusalemma sisenemise pühi. Selle pidupäevaga, mida nimetatakse ka palmipühaks, on kaasas paju okste pühitsemise jumalakartlik kiriklik traditsioon.
Paju pühitsemine
Kirikus on mitmesuguseid traditsioone, mis on vene rahva seas laialt levinud. Üks neist on paju pühitsemine õigeusu kirikutes Issanda Jeruusalemma sisenemise pidupäevaks.
Väärib märkimist, et Issanda Jeruusalemma sisenemise võidukäik ei taandu ainult puu okste pühitsemise praktilisele poolele, mis avaneb kõigepealt kevadel (paju ja paju). Pühitsemise põhiolemus on mälestus Päästja rongkäigust vaba kannatuse ja surma juurde, et päästa inimene ja lepitada viimast Jumalaga. Seetõttu pole kirikute külastamine üksnes pajude pühitsemiseks õigeusu usu seisukohast õige. Paju pühitsusele ei saa anda erilist müstilist tähendust, see tegevus ei tohiks õigeuskliku jaoks olla omaette eesmärk.
Kui Päästja Jeruusalemma sisenes, pandi Issanda jalge alla palmipuude oksad. Venemaal on pajud asendanud palmipuud. Sellest puust on saanud vaimse rõõmu ja ärkamise sümbol, nii nagu loodus ärkab paju ja paju õitsvate pungade kaudu.
Pühitsetud paju on õigeusu inimestele pühakoda, see on pühaduse ajal saadetud Jumala armu testament. Usklikud hoiavad neid pühapaiku aasta aega, pärast mida oksad põletatakse või sisestatakse maasse aiakruntidel kohas, mida jalad ei toeta.
