Kaasaegse kirjaniku Aleksandr Vladimirovitš Karasevi, "Tšetšeenia lugude" autori ebaharilik teos köidab suurenenud tähelepanu ja leiab vastuse fännide südames.
Kirjaniku esimene lugu avaldati siis, kui tema autor oli juba kolmekümneselt. Selleks ajaks oli Karasevil juba töökogemus kirjandusega mitteseotud valdkondades, kahel kõrgharidusel ja ajateenistusel.
Lapsepõlv ja noorus
Aleksander Vladimirovitš sündis Krasnodari inseneri perre 1971. aastal. Lapsepõlves ei mõelnud poiss isegi kirjutamiskarjäärile.
Hiljem tunnistas ta, et on raske ette kujutada, et poisile meeldib tähti näidata. Ta ihkab aktiivsust. Seetõttu ei usu Karasev vestlusi, mis käsitlevad soovi kirjutada juba varasest noorusest peale.
Eri aegadel tegeles tulevane kirjanik kinnisvara müügiga, oli pumbajaamade masinaehitaja ja monteeritud raadioseadmeid. Aleksandril õnnestus abitöötajana külastada ehitustöölist, pagaritöölist.
Ta töötas turvamehe ja müügiassistendina. Aastatel 1989–1992 töötas kirjanik luure- ja maandumisfirmas. Siinkirjutaja teab sõjast esmapilgul. Ta osales Tšetšeenia konfliktis.
Sõda ei rikkunud teda, vaid sai tõuke eluvaatluste tegemiseks. Karasevi lugemine meeldis alati. Tal oli kõne kingitus vabalt. Kuid ta ei soovinud kunstiteoseid kirjutada enne, kui oli kahekümne viie aastane.
Siis oli unistus kirjutada romaan. Ainult väikevormide stiili ja silpi harjutamata õnnestus katse ebaõnnestuda. Ei aidanud ei hea idee, detektiiviloo elemendid ega armastusliin. Paar üsna veenvat lehte - ja teos unustati.
Kutseotsing
Tšetšeenias olles tundis tulevane proosakirjanik tungivalt vajadust kirjeldada kõike toimuvat. Leitnant Karasev käskis rühma. 2000. aasta alguses ülendati ta vanemleitnandiks.
Tema kätte langenud surnud töökaaslase päevikusse hakkas Aleksander kirjutama kontorimärkmeid ja enda mõtteid, kirjeldama sõjaväelist elu. Need märkmed olid siis tulevaste lugude aluseks.
Pärast kogunenud muljetavaldavat arvu teoseid ja visandeid otsustas Karasev hakata kirjandusajakirju välja saatma. 2003. aasta oktoobris ilmus tema lugu provintsitüdrukust, kes oli loodud igasuguseks alandamiseks tema loodud armastuse kontseptsiooni huvides. Seda kutsuti teoks "Nataša".
Kujutatud tegelaste realism, süžee lihtsus ja emotsioonide sulami keerukus äratasid debüteerinud ajakirjaniku tähelepanu. Sellele järgnesid teosed filmides "Rahvaste sõprus", "Uus maailm", "Uural", "Neva".
Praegu on kirjanikul üle kahekümne väljaande tuntud väljaannetes ja kaks avaldatud raamatut. Autor valis mitte ainult sõjaväelise proosa.
Ta kirjutab raskete aegade tavainimestest. Igas oma teoses leiab Karasev parima viisi oma väljendamiseks.
Ta edastab lugejale sügavaid mõtteid pikkades ja lühikestes tekstides. Autor selgitab oma lugude valikut erilise energialiigiga.
Lihtsam on ühe kõrvitsalise abil kõrgust võtta kui süstemaatiliselt ja pikka aega lugu üles ehitada, erinevat süžeed punuda.
Lood
Autor kirjutas oma esimese loo "Järjehoidja" mais 1999. Kirjaniku stiilis maksimaalne kontsentratsioon, paljude detailide tagasilükkamine, lüüriliste kõrvalekallete puudumine. Ta on lugeja suhtes aus. Teoseid eristab ergas dünaamilisus, selge elukogemusele tuginev autoriteetne seisukoht ja väärtussüsteem.
Elu on peamine. Tehnika kohaselt nimetatakse Karasevit impresionistiks. Ta lööb elu selle kõige väiksemates ilmingutes. Iga loo näilisel lihtsusel on aga suur tähendus. Kõigil on oma kangelane.
Karasevi töö jaoks on iseloomulikud sõjaväelaste ja tavaliste kuttide pildid, mis on küll seotud sõjaliste asjadega. Kangelased pole täiuslikud, nad on elavad inimesed oma lüüasaamiste ja võitudega, nõrkuste ja tugevusega. Neil on oma "prussakad".
Kõik on võimelised eksima, kuid nad tegutsevad tervete indiviididena, nagu elu ise soovitab. Nii on Starfall Victori kangelane seltsimatu ja sarkastiline, peaaegu alati sünge. See ei vääri kohe lugeja soosimist. Kangelane vaatab kõigile vaatamata oma väikesele kehaehitusele alla. Kuid Victor seisab kõhklemata selle eest, kes tema abi vajab.
Kapten Fryazin “Kuningannast”, nagu Victor, näitab ootamatu rünnaku ajal tema parimaid omadusi. See on kirjaniku jaoks tõeline kangelane.
