Kõne muutumatud osad erinevad muutuvatest osadest selle poolest, et neil pole lõppu. Selliseid kõneosi ei saa muuta ja tekstis kasutatakse neid samal kujul. Kooskõlas kooli õppekavaga hõlmavad need kõneosasid, osa-, määrsõnu, vahelesegamisi ja onomatopoeetilisi sõnu.
Kasutusjuhend
1
Kõne ametlikud osad sisaldavad sõnu, millele on võimatu küsimust esitada. Nendel sõnadel pole leksikaalset tähendust, kuna need ei tähista ei eset, tähist ega toimingut. Nende ainus funktsioon on abistav. Nende eesmärk on väljendada objektide, toimingute või märkide suhet, samuti ühendada need fraasis ja lauses. Lause sõelumisel jäetakse kõne teenindavad osad vahele, kuna need pole lause liikmed.
Kõneteenistuse osad on:
- osakesed (“tahaks”, “kas”, “ainult”, “ei”, “ainult”);
- ametiühingud ("a", "aga", "ja", "nii et", "sest");
- eessõnad ("sisse", "all", "läbi").
2
Osalemine viitab kõne iseseisvatele osadele. Võite talle esitada küsimusi “Kuidas?”, “Mida sa teed?”, “Mida sa teed?”. Omadussõna on tegusõna mittemääratlev vorm, mis tähendab põhitoimes lisatoimingut. Osalejad säilitavad verbi vormi, millest nad on moodustatud, ja üks verbi omadustest on transitiivsus. Nagu tegusõna, võib ka osaviis osutuda refleksiivseks ja pöördumatuks ning esineda ka täiusliku ja ebatäiusliku vormis.
Ebatäiuslik vaade tähendab, et lisatoiming pole veel lõpule viidud. Verbi tüvest moodustatakse alaoluline osaline praeguses käändes, kasutades sufiksit (a) pärast susistamist ("hingamist"), muul juhul sufiksit "I" ("armastav") ja "õppima" tegusõnalt "olema" ("olemine")..
Täiuslik vaade tähendab, et verbipregaadi poolt väljendatud lisatoiming põhitoimingu alguseks on juba läbi. Ebatäiuslikud osalised moodustatakse järelliidetest "sisse" ("söömine"), "täidest" ("söömisest"), "shea" ("tulekust") infinitiivist verbist või tegusõnast varasema ajavormi kujul ja kasutatakse järelliide "rippus" ("tüdinud") refleksiivsetest tegusõnadest.
Sakramendi lause on asjaolu.
3
Vanasõna on kõne iseseisev osa, mis tähistab objekti, toimingu või mõne muu märgi märki. Lauses võib määrsõna omistada tegusõnale, osa-, osa-, osa-, nimisõnale, omadussõnale või muule määrsõnale. Adverbidel pole lõppu ja neid ei saa muuta. Lauses täidavad määrsõnad enamasti asjaolu funktsiooni, kuid need võivad mängida predikaadi rolli. Järgmisi määrsõnade rühmi eristatakse nimetusega:
- tegutsemisviis (“Kuidas?”, “Kuidas?”), näiteks: “usaldusväärne”;
- aeg ("Millal?", "Kui kaua?", "Kui kaua?"), näiteks: "suvel", "pikk";
- kohad (“kuhu?”, “kuhu?”, “kuhu?”), näiteks: “kaugele”, “koju”;
- põhjused (“Miks?”), näiteks: “palavalt”;
- eesmärgid (“Miks?”), näiteks: “eesmärgipäraselt”;
- mõõdud ja kraadid (“Kui palju?”, “Kui palju?”, “Mil määral?”, “Mil määral?”), näiteks: “natuke”, “palju”.
Eraldi vene keeles on esile tõstetud määrsõnad, mis näitavad tegevuse märki. Need on soovituslikud ("sealt"), määramatud ("kuidagi"), küsitavad ("miks") ja negatiivsed ("mitte kunagi") määrsõnad.
4
Interjektid täidavad tunnete ja emotsioonide edastamise funktsiooni, nimetamata subjekti ega toimingut ega tähist, näiteks “ah”, “oh”, “vau”, “vau”, “br-r”.
5
Onomatopoeetilised sõnad luuakse animaalse ja elutu looduse helide väljendamiseks, näiteks: „ku-ku”, „vau”, „mjäu” jne. Ka nemad ei muutu.
